Nii ma olengi nüüd suvi
seisan lõbusalt su ees
nagu värvilised kivid
varbad soojas merevees

päiksekiiri tulikuumi
sinu silmist paistab
soojas liivas keset juunit
pikutame laisalt

kõditavad kõrred jalgu
justkui päevakoerad
mooniõiteaja algus
punav päikseloojang

Nüüd jäta päev ja jäta töö,
sest kätte jõudis jõuluöö.
Sa palju verivorsti söö
ja lase lõdvaks oma vöö,

et siga saaks su kõhtu täita...
Sülti käega makku aita.
Hapukapsas pole laita
pärast sööki vatsa paita.

Võta pihku topeltkringel,
anna puhkust aasta pingel.
Piparkoogid, vahukoor...
Saabub varsti aasta noor!

Kui hakkad tundma väsimust -
kõht on täis ning meel on must,
siis tea, et aitab väike naps.
Nii ütles kord ka jeesuslaps.

Tuksleb tuli põue sees peidus,

langeb pisar ja valguseks lahvatab,

õnnekiiri vaid pisarais leidub,

silmistki neid kiirgab ja sähvatab.

Ent on tunda ka igatsuse rahutust

ja südames see magus valu,

see on see imetugev armastus,

mida vaikne üksindus ei talu...

Ootan sind kaua kui hiljaks sa jääd,

ootusest higiseks tõmbuvad käed.

Mõtlen, miks viibid, miks ootama pean

kurvalt end üksinda magama sean

uni ei tule, on üksinda kõle,

kole kui kõrval mul sina ei ole.

Rahutud mõtted mul rõhuvad rinda

Mõtlen: "Eks nõnda vist hullukski minda".

Miks pead olema nii kaugel,

nii kaugel minust?

Saaks ma ometi sinu juurde,

kuid unistuseks jääb see
vaid.

Vaid mõeldes sellele,

juba pisar silmis mul.

Miks pead olema nii kaugel,

nii kaugel minust?

Miski minus

tahab Sind täna näha,

miski minus

tahab olla Su lähedal,

miski minus

surub selle kõik maha,

miski minus

seda kõike teada ei taha.

Miski minus

ei taha teisi siia,

miski minus

tahab puhast lehte Su jaoks.

Miski minus

tahab loota ja ollagi õnnelik,

miski minus

tahab karjuda ikka, et oota.

Miski minus

leiab, et meil polegi kiire,

miski minus

ütleb, et aeg on antud meil olla.

Miski minus

tahab tagasi Sinuga tähtede alla

ja miski minus

ei taha,…

Et nutta

Peab olema keegi

Kellega jagada oma pisaraid

Et naerda

Peab olema keegi

Kellega koos tunda rõõmu

Et saada lahti valust

Peab olema keegi

Kes aitaks seda eemale tõrjuda

Et olla õnnelik

Peab olema keegi

Kellega seda õnne jagada

Et elada

Peab olema sõber

Kellele võid alati loota

päike tõuseb, ma ärkan su juures

kell vaid vaikselt tunde lööb

sa veel magad, eksled unenäos suures,

mis sind painanud kogu öö

tõusen üles ja panen end riide

akna taga käib lumatrall

silmanurgast sind arglikult piidlen,

magad rahutult teki all

kuulatan hetke, kõikjal on vaikus

näen sinu silmis ma igatsust

heidan su kõrvale on see minu paik ju

vajan su hoolt ja armastust

küsin siis endalt, mis seob meid kahte

on see usk või armastus

vastust ei tea, kuid selles…

Anna mulle jõudu olla mina ise

puistamata ainsamatki ahvatlust mu teele

Lase minna sinna, kus mu enda jalad viivad

viskamata ainsamatki riugast üle veere

Tahan ise nutta oma silmad märjaks

ära pigista must välja ühtki valepisarat

See ei ole aus, kui ma ei saa olla mina ise

ma ei taha, et keegi teine põhjustaks mu kurva meele

Joonistan - jah, joonistan ma endal selga tiivad

tiivad, mis kannavad mu üle sinu täheldatud teede

Las ma ise saan maailma peale kurjaks

ja usu - sa ei näe mu silmis ainsamatki valupisarat

Ma tahan sul kinni võtta käest,

sinuga ronida üle igast mäest.

Ma tahan tunda su käte puudutust,

Ma tahan kogeda sinu sooja armastust.

Ma tahan kuulda su hellu sõnu

ja tunda kõigist koosviibitud hetkedest mõnu.

Ma tahaksin joosta su käte vahele,

et sul oleks aega vaid meile kahele.