Nii ma olengi nüüd suvi
seisan lõbusalt su ees
nagu värvilised kivid
varbad soojas merevees
päiksekiiri tulikuumi
sinu silmist paistab
soojas liivas keset juunit
pikutame laisalt
kõditavad kõrred jalgu
justkui päevakoerad
mooniõiteaja algus
punav päikseloojang
Nüüd jäta päev ja jäta töö,
sest kätte jõudis jõuluöö.
Sa palju verivorsti söö
ja lase lõdvaks oma vöö,
et siga saaks su kõhtu täita...
Sülti käega makku aita.
Hapukapsas pole laita
pärast sööki vatsa paita.
Võta pihku topeltkringel,
anna puhkust aasta pingel.
Piparkoogid, vahukoor...
Saabub varsti aasta noor!
Kui hakkad tundma väsimust -
kõht on täis ning meel on must,
siis tea, et aitab väike naps.
Nii ütles kord ka jeesuslaps.
Ootan sind kaua kui hiljaks sa jääd,
ootusest higiseks tõmbuvad käed.
Mõtlen, miks viibid, miks ootama pean
kurvalt end üksinda magama sean
uni ei tule, on üksinda kõle,
kole kui kõrval mul sina ei ole.
Rahutud mõtted mul rõhuvad rinda
Mõtlen: "Eks nõnda vist hullukski minda".
Miks pead olema nii kaugel,
nii kaugel minust?
Saaks ma ometi sinu juurde,
kuid unistuseks jääb see
vaid.
Vaid mõeldes sellele,
juba pisar silmis mul.
Miks pead olema nii kaugel,
nii kaugel minust?
Miski minus
tahab Sind täna näha,
miski minus
tahab olla Su lähedal,
miski minus
surub selle kõik maha,
miski minus
seda kõike teada ei taha.
Miski minus
ei taha teisi siia,
miski minus
tahab puhast lehte Su jaoks.
Miski minus
tahab loota ja ollagi õnnelik,
miski minus
tahab karjuda ikka, et oota.
Miski minus
leiab, et meil polegi kiire,
miski minus
ütleb, et aeg on antud meil olla.
Miski minus
tahab tagasi Sinuga tähtede alla
ja miski minus
ei taha,…
Et nutta
Peab olema keegi
Kellega jagada oma pisaraid
Et naerda
Peab olema keegi
Kellega koos tunda rõõmu
Et saada lahti valust
Peab olema keegi
Kes aitaks seda eemale tõrjuda
Et olla õnnelik
Peab olema keegi
Kellega seda õnne jagada
Et elada
Peab olema sõber
Kellele võid alati loota
päike tõuseb, ma ärkan su juures
kell vaid vaikselt tunde lööb
sa veel magad, eksled unenäos suures,
mis sind painanud kogu öö
tõusen üles ja panen end riide
akna taga käib lumatrall
silmanurgast sind arglikult piidlen,
magad rahutult teki all
kuulatan hetke, kõikjal on vaikus
näen sinu silmis ma igatsust
heidan su kõrvale on see minu paik ju
vajan su hoolt ja armastust
küsin siis endalt, mis seob meid kahte
on see usk või armastus
vastust ei tea, kuid selles…
Anna mulle jõudu olla mina ise
puistamata ainsamatki ahvatlust mu teele
Lase minna sinna, kus mu enda jalad viivad
viskamata ainsamatki riugast üle veere
Tahan ise nutta oma silmad märjaks
ära pigista must välja ühtki valepisarat
See ei ole aus, kui ma ei saa olla mina ise
ma ei taha, et keegi teine põhjustaks mu kurva meele
Joonistan - jah, joonistan ma endal selga tiivad
tiivad, mis kannavad mu üle sinu täheldatud teede
Las ma ise saan maailma peale kurjaks
ja usu - sa ei näe mu silmis ainsamatki valupisarat
Ma tahan sul kinni võtta käest,
sinuga ronida üle igast mäest.
Ma tahan tunda su käte puudutust,
Ma tahan kogeda sinu sooja armastust.
Ma tahan kuulda su hellu sõnu
ja tunda kõigist koosviibitud hetkedest mõnu.
Ma tahaksin joosta su käte vahele,
et sul oleks aega vaid meile kahele.