Дневник пользователя raili
on hommik tulen alla sinu trepist
mis tundub pikem, kui see oli õhtul
mul äsja lõppend hullumeelsest seksist
ja trepiastmeist pisted löövad kõhtu
tean täpselt, mis mind ootamas on õues
linn magab, mõni mutt ehk pühib hoovi
ja lõpuks läbi linna koju jõudes
ma peale une midagi ei soovi
trepil astmeid mitusada
trepil pikad käsipuud
palju võiksid jutustada
trepiastmed väsinud
trepist üles, sinu tuppa
öö on hullult lühike
alla tulles mõistan hukka
oma armund südame
veel enne kui ma lahkun sinu toast
ja hakkan taas su helistamist lootma
näen - hulkuv koer on sinu trepikojas
ta nukker pilk mind ukseni jääb saatma
on hommik tulen alla sinu trepist
mis tundub pikem, kui see oli õhtul
mul äsja lõppend hullumeelsest seksist
ja trepiastmeist pisted löövad kõhtu
tean täpselt, mis mind ootamas on õues
linn magab, mõni mutt ehk pühib hoovi
ja lõpuks läbi linna koju jõudes
ma peale une midagi ei soovi
trepil astmeid mitusada
trepil pikad käsipuud
palju võiksid jutustada
trepiastmed väsinud
trepist üles, sinu tuppa
öö on hullult lühike
alla tulles mõistan hukka
oma armund südame
veel enne kui ma lahkun sinu toast
ja hakkan taas su helistamist lootma
näen - hulkuv koer on sinu trepikojas
ta nukker pilk mind ukseni jääb saatma
Need, kes on meile elu andnud, suudavad meile kõige rohkem haiget teha.
Nad imevad ühe halva sõnaga ära kogu elujõu, mis meil on.
Ja alles pärast mõtlevad, miks on kõik halvasti.
Kuradi elu hammasrataste vahele jäänud isekad inimesed.
Pole armastusest ega hoolivusest, enda realiseerimisest midagi kuulnud.
Pole mõtet maha teha ega halvustada,
vaid tunne on vihata, ning lihtsalt põlata,
sest pole kunagi olnud armastust, hoolivust või inimlikku arusaamist.
Mille kuradi pärast sa minu siis sünnitasid, kui sa ei oska enda tegude eest vastutada
ega mind kasvatada?
Et siis lihtsalt olen siia maailma sündinud ning
pean ise hakkama oskama toimetulekut.
Neetud olgu see päev kui ma sündisin,
sest nüüd olen mina samasugune kuradist võetud sigitis.
Kellel pole oma eluga muud teha, kui kõik võtta ja
Need sõnad mis ma sulle ütlen
ja mida igapäev sulle meelde tuletan,
ei ole piisavad et väljendada tundeid,
mida sinu vastu tunnen....
Nendest sõnadest jääx justkui palju puudu,
nad ei ütle sulle terviklikult,
mida ma sinu vastu tunnen..
kuidas sind vajan..
kuidas sa mu õnnelikuks teed...
Nendega kolme sõnaga"Ma Armastan Sind" väljendan end ju vähe...
Neid sõnu võib ölda igaüx...
Aga ma tunnen enamat,kui need sõnad,mida ütlen...
Ma armastan viina, suitsu ja elu,
ma armastan lõbu, õnne ja õlut.
Armastan päikest ja armastan kuud,
armastan laineid ja armastan tuult.
Armastan kala püüda ja süüa,
aega armastan surnuks lüüa.
Hirmsasti armastan autoga sõita,
armastan kaardimängudes võita
Ma tahan olla vaid Sinu,
tahan lennata läbi pilvede,
tahan, et Sina oleksid vaid minu.
tahan näha elu läbi Sinu silmade!
Kui ütlen et, armastan vaid Sind
kas ütleksid et, armastad Sa mind?
Lahku minek oleks liiga valus,
seega viimast korda veel palun,
ära lahku mu kõrvalt,
seisame taas sellel nõlval,
kus ütlesid sa kord et, armastad Sa mind,
ja kus mina ütlesin et, armastan vaid Sind!
Kui lahkud, siis tea ma suren,
kuna liiga Suur oli mure,
kaotada toll hetkel Sind,
kuid, viimast lootes et, armastad ikka veel mind.
Ma ei olnud Sinu omand,
olgugi et, süda hüüdis vaid Su nime,
ma ei olnud su kaisus,
olgugi et, väljas oli külm ja pime,
Su suudlused olid magusad,
aga mälestusteks liigagi valusad,
ma ei olnud valmis ilma jääma Sinust,
kuid Sa olid sunnitud loobuma minust,
kuid kui tuleks taas see õhtu,
poeks Sinu kõrvale põhku,
hoiaks hellalt enda käte vahel Sind,
nagu Sina hoidsid kord mind,
suudleks Sind viimaks mahedalt,
ja uinuks Su käte vahel lahedalt.
Kuid teadma pead et, Armastan vaid Sind,
nagu Sina armastasid mind!!
Võta lihtsalt,
ela tähtsalt.
naabreid hoia,
üle aia,
Sa keerukalt
näe mõõdukalt
Ära iial
alla anna,
juba liialt
kaela kanna
Punni vastu
löö tagasi
ette astu
mine edasi
Moraal lihtne-
ole ehtne
Ma palun ära haiget mulle tee,
kuigi tean, et olen kõiges süüdi ise.
Ma läheks läbi tule, läbi vee,
et saaksid vaadata mu hinge sisse.
Ja ära looda, et ma valetan,
sest iga minu sõna - tõsi,
ma vaevalt oma arvamuse vahetan,
sest minu aususel on all ka põhi.
Ma usun, tuleb päev, mil aru saad,
et kunagi sa tegid vea,
ma usun tuleb öö mil mõistad sa,
et kõike sa ei iial ette tea.
Sina! Ära irvita, kui ma loen
sulle kõige kauneimaid ridu.
Nendes on elu, mis sisaldab
õnnestumisi ja sageli ka vigu.
Mina pole süüdi, et need
read on naljakad ja vabad –
on ju kogu elu vältel ees
meil vabad teed ja lukutabad.
Kas sa ei tunne siis ära,
et iga salm minu suust
kõlab kui võetuna sinu igast
päevast, ööst ja muust.
Ma loen veel ja sina kuula.
Püüa vahel natukegi süveneda,
siis ehk mõistad, mida tuua
võivad luuleread, püüdes tõsineda.
Ei ole õige öelda,
et inimesed tulevad ja lähevad.
On inimesi, kes tulevad
ja kunagi ei lähe.
Nad on sooja hommiku sarnased.