Дневник пользователя raili
Haldjate naerust
on sündinud allikad -
eluandvad, rõõmuandvad.
Seal nad siis kümblesid
kuuvalgel ööl,
kuulates sirtsude sirinat,
kastetilkade kahinat;
vetevaimuga vallatlesid.
Haldjate nutust
on sündinud sood -
siis, kui raiuti maha kõik metsad,
rüüstati salud, mürgitati maa.
Polnud siis kusagil kohta,
kus elada.
Polnud linnulgi pesa punuda,
kitsetallel end kosutada.
Vetevaimud jäid haigeks
ja haldjate kurbus
kogunes kõrkjate kaitse alla,
sookailude vahele
Kas teil on vahel soov, et keegi lihtsalt tuleks ja ütleks ma hoolin sinust !Kas
te olete nutnud tunde sellepärast, et keegi lihtsalt tegi haiget ei
mitte füüsiliselt vaid vaimselt ?. Kas on vahel liiga palju palutud, et
keegi näitaks välja, et ta hoolib, et ta on alati olemas, kui teda
vajad ? Kas teile meeldib ka vihma käes seista tunde, lihtsalt selleks,
et keegi ei näeks, et te nutate? Kas te olete teinud sõprade juures
olekul nägu, et oh, minuga on kõik korras, kuid pärast seda lähete
tuppa ja nutate? Kui keegi on teilt küsinud kas sinuga on kõik korras?
Ja te vastata alati jaa kas keegi on teile silma vaadanud ja küsinud
Aga päriselt ?Jah, kui me alles olime väiksed printsessid
hoolitseti meie eest, kas keegi võiks seda jälle teha? Kas keegi võiks
lihtsalt õhtul meile helistada ja küsida Kas kõik on korras?Aga äkki on seda liiga palju palutud?
.Ma ei maksa midagi, aga olen väärt palju, Ma rikastan neid, kes mind
saavad, tegemata vaeseks neid, kes mu ära annavad. Ma kestan ühe hetke,
aga mälestus minust võib kesta terve elu. Ma olen puhkus väsinule,
lootus meeleheitnule, päikesekiir kurvale ja parim vastumürk murele.
Mind ei saa osta, müüa, laenata ega varastada, sest Ma ei oma mingit
väärtust enne kui ma ennast kellelegi annan!!!
Kõnnin, kuid edasi ei saa
Kuulan, kuid midagi ei kuule ma
Vaatan, kuid midagi ei näe
Pööran selja kui keegi ulatab mulle käe
Tühjus valitseb mu südames
Pole tundeid mu sees
Ei taha midagi tunda, ei taha tunda valu
Sest südame valu on see, mida ma ei talu
Mitte midagi ma ei tunne
Tahan vajuda igavesse unne
Ja näha und maailmast, kus
Valitseb ainult õnn ja armastus.
Vaatan sind, kuid teen näo nagu sind poleks seal.
Ma ei tohi öelda, et sind tean.
Pean väitma, et oled mulle täiesti võõras.
Kuigi see suur armastus mu südames lõõmab.
Me siiski oleme reaalselt võõrad.
Sinust eemal olles unistan sellest,
et oleksin ma su kaisus.
Aga mitte keegi ei tohi minu unistustest teada.
Need on küll unistused,
aga meie elame siiski maa peal.
Ja siis kui möödud sa minust,
su tüdruk sul ümbert kinni hoidmas,
siis tean et oma südant varsti maast taas ma
tükkidena korjan.
Kuid kui julgeksin sult paluda, siis paluksin,
et jagaksid tükikest oma armastusest ka mulle.
Ma tean, et see luuletus jätab sulle minust
hullu mulje.
Kuid palun ära viska sa mu armastust tulle,
isegi kui näed meie suhtes protsendilisi nulle.
Sa tekitad minus tunde,
nagu oleksin ma pime...
Ma ei näen mööda kõigest , mis valus.
Kuigi minu armastus sinu vastu ongi vaid ,
üks tobe valu!
Mis tunne on surra? Kas sina tead seda? Oled sa seda kunagi proovinud teha, ennast tappa? Teada saada, mis tunne see on? Muidugi mitte. Sa ei ole julgenud seda teha. Sul pole erilist põhjust ka olnud. Kas siis nüüd on? Ei. Kas sa oled selleks valmis? Jah, sa oled selleks valmis. Kuid miks? Su maailm on kokku varisenud. Sul ei ole enam elu isu. Sa tahad surra. Lõpmatuseni. Sa tahad tunda valu, piinelda. See meeldib sulle. Sa ei tea enam, mis on valu. Sa kannatad selle all kogu aeg, kas sellepärast oled sa selle tunde unustanud. Jah, oled küll. Mis sinuga juhtunud on? Sa oled kõik oma sõbrad kaotanud, oma vanematega oled sa samuti tülis. Sa oled üksi. Keegi ei aita sind. Kõik vihkavad sind. On see sulle piisav põhjus. Enesetappu teha. Muidugi on. Su poiss jättis ju su maha ilma, et sina oleksid midagi teinud. Ta lahkus su juurest, et minna teise tüdruku juurde. Kas sa arvad, et ta on sinust ilusam? Muidugi. Sa oled ju üks tühi koht. Keegi ei näe sind. Ja kuhu oled sa jõudnud? Kas sa petad ennast valedega või on see kõik tõsi? Jah, see on tõsi. Sinu kahjuks või õnneks.
kord tuhmub päike
kord hävib elu
kord müriseb viimne äike
kord peatub melu
kord ma armastan sind
kord pärleid voolin su silmaveest
kord laulan nagu lind
kord suren su eest
kord märkad mind
kord õnnelik olen
kord su hingeõhku püüab mu rind
kord särama löövad me küünalde tuled
kord lõpeb kord
kord viimast korda tuled
kord kustutame armastuse tuled
kord me armastus sureb
Armastus sinu vastu ei kustu eal...
Eile uskusi, et igavik.
Täna tean, et lihtsalt vaikne viiv.
Eile uskusin,et armastad.
Täna oled mu peaost voolav liiv.