Mis tunne on surra? Kas sina tead seda? Oled sa seda kunagi proovinud
teha, ennast tappa? Teada saada, mis tunne see on? Muidugi mitte. Sa ei
ole julgenud seda teha. Sul pole erilist põhjust ka olnud. Kas siis
nüüd on? Ei. Kas sa oled selleks valmis? Jah, sa oled selleks valmis.
Kuid miks? Su maailm on kokku varisenud. Sul ei ole enam elu isu.
Sa tahad surra. Lõpmatuseni. Sa tahad tunda valu, piinelda. See
meeldib sulle. Sa ei tea enam, mis on valu. Sa kannatad selle all kogu
aeg, kas sellepärast oled sa selle tunde unustanud. Jah, oled küll.
Mis sinuga juhtunud on? Sa oled kõik oma sõbrad kaotanud, oma
vanematega oled sa samuti tülis. Sa oled üksi. Keegi ei aita sind.
Kõik vihkavad sind. On see sulle piisav põhjus. Enesetappu teha.
Muidugi on. Su poiss jättis ju su maha ilma, et sina oleksid midagi
teinud. Ta lahkus su juurest, et minna teise tüdruku juurde. Kas sa
arvad, et ta on sinust ilusam? Muidugi. Sa oled ju üks tühi koht.
Keegi ei näe sind. Ja kuhu oled sa jõudnud? Kas sa petad ennast
valedega või on see kõik tõsi? Jah, see on tõsi. Sinu kahjuks või
õnneks.
Sa oled kinnine, ei räägi. Sa loodad tunda valu. Valu, mis valmistaks
sulle piinu. Sa tahad iseendale kättemaksta. See on nii magus.
Endale
kättemaksta. Sa isegi naerad selle üle. Nüüd oled sa selleks valmis.
Sa mõtled pidevalt sellele. Ja oled valinud ka esimese
asja.
Hüppamine. Sa kujutad ennast pidevalt ette, kuidas sa hüppad
alla kõrgelt katuselt ja lendad. Lendamine on su elu unistus. Sulle
meeldib see. Kujutad endale ette, kuidas alla hüpates kogu su elu silme
eest läbi käib. Ja lõpuks maandud. Katuselt on aga kõik teisiti.
Kujutlusvõime teeb sinuga trikke. Sa käid igapäev kõrgetel katustel,
et teada saada, mis tunne on olla hüppamise kaugusel. Sul on see tunne
olemas, kuid sa ei tee seda veel. Mitte veel. Sa ootad õige hetkeni. Sa
paned kuupäeva paika ja jääd ootele, millal see aeg kätte
jõuab. Lõpuks jääb hüppamiseni mõni päev ja sa leiad üha
enam põhjuseid, miks seda mitte teha. Sa ei karda mitte kõrgust vaid
seda, et liiga palju rahvast tuleb kohale sinu hüppamise ajaks. Sa elad
ju ometigi linnas. Seal ei jää mitte kellelgi mitte midagi
märkamatuks. Kas sa tõesti kavatsed selle nüüd ära jätta, kus sa
ootasid seda nii kaua? Jah, sa jätad selle ära. Sa oled argpüks ja
võtad järgmise asja, mis sul pähe tuleb. Sa kardad, et kui hüppad,
ei tunne sa sellist valu, mida kujutlusvõimetes nägid. Sa kardad.
Praegu on veel viimane hetk ümber mõelda ja hüpata. Mida sa ootad?
Tee seda. Sa vaatad alla. Mõtled pikka aega ning siis astud sammu
tagasi ja lausud endale vaikselt: „Ma ei suuda seda teha. Ma
kardan.”
Sellest mõõdub mitu päeva, kuni jõuad uuesti otsusele, et sa ei ole
argpüks. Mina seda ei arva. Sa oled argpüks. Tunnista seda endale. Ei,
seda sa ei tee. Mida sa siis nüüd teed? Muidugi sa lõikad endal
veenid läbi. Kas sa suudad seda? Oled sa selles kindel, et sa ei hakka
seekord jälle mingeid mõttetuid asju välja mõtlema, et mitte surra.
Ei, sa oled julgem, kui ennem. Sa lausa põled soovist end tappa. Sa
kavandad seda hoolikamalt, kui eelmist. Sa mõtled valule. Ja kõigele.
Lõpuks, kui oled valmis seda tegema, meenub sulle taas kord midagi. Sa
ei saa seda teha. Sulle meeldiks seda teha, aga sa ei saa. Sa oled
nõrganärviline. Sa ei kannata verd. Kuid kui sa endal veenid läbi
lõikad näed sa seda. Sa minestaksid ja ei tunneks seda valu, mida sa
tahad tunda. Sa vastik näriline. Sa oled argpüks. Sa tunnistad isegi
seda endale, kuid miks? Kas selleks, et sa ei oska end kuidagi tappa.
Muidugi. Sa istud jälle selles pimedas toas ja oled kurb. Sa ei
taha enam kunagi ilmavalgus näha. Sa mõtled, mis on selleks
kõige parem
lahendus.
Sa tead. Lämmatamine. Su sõbranna tegi seda sama. Kindlasti mõtled sa
hetkel, et see on hea. Muidugi on. Sa lähed kohe pimedas toas pisikese
voodini ja lähed kõhuli voodile. Sa võtad padjast kätega
kinni. Ning siis see kõik toimub. Sa surud oma pea vastu patja.
Sa oled rahulik. Sa mõtled oma elule. Sul on hea kopsumaht.
Kas sellepärast sa ei sure juba? Muidugi. Lõpuks on näha juba
lämbumise märke. Su süda klopib. Sa tunned, kuidas su põsed
ühetavad. Sul on õhk lootusetult otsas. Sa tunned valu. Piinavat valu.
Sulle meeldib see, et sa ei saa hingata. Sa jätkad. Su süda, see
klopib ühe kiiremini ja kiiremini. Sa tunned sellest mõnu. Valu,
sa tead, mis tunne see on. Sul on natuke aega veel jäänud. Lõpeta oma
elu juba ära. Lõpeta. Ei, sa ei tee seda. Sa lased
padjast lahti. Su põsed õhetavad, sa hingeldad, sa naeratad vaikselt,
kui jõuetult. Mis juhtus, et sa oma otsust muutsid? Sa tahad elada.
Miks? Sa tahad kõike parandada, isegi, kui on liiga hilja kõige
jaoks.
Комментариев пока нет.
Будь первым - напиши свой комментарий.