Дневник пользователя liisu77

Õies, mis pole veel puhkenud,
tähes, mis pole veel süttinud,
töös, mis veel tegemata,
öös, mis veel olemata,
oodaku meid meie õnn!

Me ei pruugi kokku jääda. Me ei pruugi enam kokku saada. Ma ei tea, kuidas ja mis saatusel plaanis on. Kui ühel päeval on lahkumine, siis ei ühtegi pisarat. Ei enam. Neid on eelnevalt juba küllalt valatud. Armastus ei saa otsa. Isegi siis, kui ühel päeval on kaks eri suunda, mille valime. Võtame kaasa parima. Võtame kaasa õppetunnid. Võtame kaasa selle hea, mis oli. Ma ainult soovin, et iga kord, mil sa mu peale mõtled, sa naeratad. Sest see, mis meenub, on hea. Mitte halb. Pea mind meeles kui inimest, kes puudutas sinu südant, sinu hinge. Inimest, kes armastab sind.…

Kui sind jälle taas näen,
tahaks hoida sul käest.
Või olla niisama koos,
kui vanas muinasloos.

Istun järvekaldal. Vaikus umbritseb mind kui välja arvata autode mürin. Pistan käe vette. Vastik külm kuid ehk ongi minu koht seal. Tõmban käe välja ja heidan murule. Vahel tahaksin võtta lennuki ja sõita päikesesse. Ehk läheks siis kõik paremaks kui mind ei oleks. Mõtisklen natuke kuid jõuan otsusele. EI- ilma minuta muutuks palju. Elu ei oleks enam selline nagu enne. Ajan ennast püsti . Päike hakkab loojuma. Jalutan kodu poole. Päikesele vastu. Näha on veel minu mustad piirjooned. Siis hüppab tema põõsast välja, haarab mu kaissu ja me suudleme. Nüüd ma mõistan miks mind maailmal vaja oli ja miks ma…

On inimesi, kes teevad su õnnelikuks ilma, et nad selle jaoks üldse midagi tegema peaksid. Piisab sellest, kui sa nende peale mõtled ja naeratus on näol. Ainult vahel on kahju sellest, kui nad ise sellest aru ei saa ja oma reaalse käitumisega kõik lörri ajavad. Ei, mitte käitumine ei ole süüdi. Hirm on. Hirmust ei saa üle ega ümber. Hirm... hirm olla armastatud. Just. Hirm, et kodus võiks sind keegi oodata. Rõõmsalt. Armastavalt. Aga seni, kuni püsib see salapärane naeratus näol ja nägu särab õnnest, on kõik hästi. Õnneks ei ole palju vaja. Suurt südant ja ... julget meelt. Me…

Kui ma Sind näen, lendlevad liblikad mu kõhus.
Kui ma Sinu peale mõtlen, lööb mu süda kiiremini kui tavaliselt.
Kui meie pilgud kohtuvad, ma punastan.
Kui Sa mind kallistad, täitub mu keha soojusega.

ma ootan
ja ootan
mil saaks õide puhkeda
või siristada
ei mäletagi enam
kumb siis olen
lill või lind
signaal
külmunud mälus
nõrgalt tuksub
lillena või linnuna
ma ootan............

Terve elu Sa otsid teda. Tahad kohata inimest, kes võtaks Sind just sellisena nagu oled. Ei, ta ei püüa Sind muuta, vaid arvestab Sinu plusside ja miinustega. Ta on alati Sinu kõrval, kui tahaksid oma rõõme ja muresid jagada. Kui oled nukker, tuleb ta Sinu juurde ja võtab Sult ümbert kinni, surudes Sind tugevalt enda vastu. Sa vaatad tema silmadesse ja näed, et need kiirgavad soojust ja elusära. Ta pole mitte kunagi Sinu vastu ükskõikne ega vala oma viha Sinu peale välja. Kui tahad kellelegi oma suure saladuse avaldada, siis lähed esmalt tema juurde, sest tead, et võid teda usaldada.…

sind vaadates on tunda seda,
mida kelleski teises pole,
sinu silmis on see,
mida kuskil ennem nähtud ei ole ja vaevalt,
et seda nägema ka juhtud.
Sa ei tea mis see on, ega ju?
See on kirg selle vastu mida sa teed.
Ja kogu see lugu tundub nii tavaline armastuslugu.
Ehk ongi selles vahe,
me mõlemad oleme armunud.
Vähemalt loodan et üksteisse.
Võib olla on meie vahel midagi millest kumbki aru ei saa.
Aga mina tahaks aru saada,
et mõista selle . suhte tähtsust.
Kas seda saab üldse suhteks nimetada?
Arvan, et see selgub tulevikus.
Järjekordne küsimus.
Millal on tulevik?…