Дневник пользователя liisu77
Kui varem läinud olen läbi
Ma tulest, sõnnikust ja veest,
Siis praegu tundma pean ma häbi
Tundes end kui tehtud sitast, veest…
Ma ennast läbi põletanud teisi mõista püüdes.
End, haigeks jäädes, kõigest lahti lõikasin
ja nüüd lõpuks ise appi hüüdes
Ma nagu kõrbes hõikaksin…
Päeva algul maalin näole rõõmumaski
ja patsid pähe teen, mis näivad vallatud
ning naljatades, naeratades ringi marsin,
kuid ükski samm ei ole päris valutu.
Ma nalja taha varjan valu,
Ning sära silmis on vaid endal hoitud pisarad,
Et liiga karm Sa poleks, mind näitlejana näha palun,
Kes Sinu päeva püüab lihtsalt värvi lisada.
Mida lõbusam on minu nägu,
Mida rohkem naljatan ja flirdin,
Seda suurem tegelikult on mu valu,
Seda lähemal on hetk, mil…
Olen jälle seal, kus olnd ka varem…
Nüüdseks olla võiks ju juba parem
võiks olla ma valuga ju juba harjund,
kuid ikka sees kõik kisendab ja karjub.
Jälle siin teel seisan, nagu varem.
Ei teagi, kumb tee oleks praegu parem…
Tahaks tõe eest lihtsalt varjuda,
silmad kinni joosta, või siis karjuda…
Tookord aimates tõde, ma läksin,
tagasi koos küll, kuid valuga üksi.
Kätte maksta lubasin vihaga! –
Kuid võtta ihatut ei suutnud ihaga…
Kaks aastat ma võtnud muudkui aega…
-Kuid endiselt sees kõik vaevab…
Kas võidelda, või lasta minna…
-Kätt ette panna ei saa ju sinna…
Teeb tema seda, mida tema tahab
-ja mina olen alati see paha.
Pea ütleb- „Las minna, nii parem!“
…Ja süda on vaiksem…
Hoides sind oma embuses õrnalt vaadates sinu silmadesse
kuid samas sostistasid mulle õrnalt armastan sind mu kallis:)
Hoides seda armastus sinu vastu on kirg ja meeletu suured tunded:P:*
kuid sa ei väsi mulle kordamast mu arm armastan sind meeletult:P
Hoida meie vahelisi tundeid on just kui üks une nägu
aga me teame seda armastame teineteist igavesti:
kas sa tead kui
raske on kanda tühjust
hinges -
nagu polekski enam sind.
kas sa tead kui
raske on ekselda
tühjuses, kui inimesed
mööduvad ükski silmapaar
ei leia sind.
seistes oma tunnete
tagareas.. otsin...
veel neid kilde, et
lappida kokku õnn
üksildus, naer,
pisarad ning tuhmunud
mälestused mis veel -
hoiaks veidigi eluvaimu.
Su nägu rõkkas ahvatlusest punes,
Siis mõistsid Hetk, et olen sinu juures,
Sai joodud veini, kuni kuu veel säras,
Ja koidik viis mu sinu juurest ära.
Ma soovisin ju ainult näha kuidas,
Sa elad linnas, mis on tuntud juba,
Need kohad kõik ei mulle meelde jäänud,
Linn risti põiki sai meil läbi käidud.
Ei muretse, meil kordub taas see õhtu,
Koos olles, tunded, tõstan vererõhku,
Kus õitseb orhidee ja ilus,
Otsin kevadet, ma nägin seda sinus.
Sa oled inimene,
Ma tean, et ma pole täiuslik. Ma muutun vahel armukadedaks. Me tülitseme mõtetute asjade üle. Ma katkestan kõnesid ja sa helistad kohe tagasi. Ma luban, et ei tee seda uuesti ja nii ma ka teen. ma võin käituda ebaküpselt vahest, aga on üks asi, milles olen ma täiesti kindel. Ma ei tea, kus ma oleks praegu, ilma sinu kannatuse ja armastuseta. Ma ei pruugi olla parim tüdruksõber, ma ei pruugi näidata, kui väga ma tegelikult sinust hoolin.. aga seal on üks asi mis on ja jääb alatiseks tõeks. "Ma armastan sind."
Kui sa kedagi tõeliselt armastad, siis ära väga kiiresti anna alla. Sinu kannatlik armastus ja ustavus võib olla just see, mida see inimene vajab selleks, et teha täielik kannapööre.
Tühjus ja valu söövad südame seest,
mul jõudu ei ole, et enam võidelda su eest.
Huulil on naeratus, kuid hing vaikselt hääbub,
pole lootust enam jäänud, et kõik kord veel laabub.
Üksindus mind hellalt enda rüppe taas võtab,
kõik mälestused kaugele maha endast jätan.
Anna mulle andeks, et kord armastasin sind,
jäta endale mu süda ja purunenud hing!
Hoides sind oma embuses õrnalt vaadates sinu silmadesse,
kuid samas sostistasid mulle õrnalt armastan sind mu kallis.
Hoides seda armastus sinu vastu on kirg ja meeletu suured tunded,
kuid sa ei väsi mulle kordamast mu arm armastan sind meeletult.
Hoida meie vahelisi tundeid on just kui üks une nägu,
aga me teame seda armastame teineteist igavest.