Дневник пользователя liisu77

stun oma mõtetega,vaikselt hullumas,
elu tõde minu ette lahti rullumas.
Loogika mu sees on segi paiskumas,
kas kogu oma elu olen lasknud raisku ma ?
Ei taha uskuda, ei taha pettuda,
pilvede pealt pean nüüd alla laskuma,
vastu astuma, armu anuma, et jääks ma valuta,
maailmas rahuta.
Nagu tormine meri vahutab, tuul mis jahutab
Peremees jalutab, peni ketis vahutab.
Tahan olla vaba, kuid illusioon mind raband,
Valusamalt taband, otse minu hinge,
päästa saab vaid ingel,järjekordne vale pettumuste rindel,
kus pole endas kindel

jäljedl,mis viivad tee sinuni
me kohtume taas ja ma olen õnnelik
pole sinust kuulnud terve kuu
pole tundnud su huuli oma suul
ma värisen õnnelikult nagu haavaleht, mis sahiseb puul
lõpuks tundsin su huuli oma suul
oma tähenduse saab see kuu kui kohtume taas

Vii mind kaasa
sulge mind enda südamekambrisse
nii, et keegi mind ei näeks
nii, et keegi mind eales
puutuda ei saaks

Seal oleks mul hea, soe ja turvaline olla
kogu maailma kurjuse eest kaitstuna
istuksin ma seal
Sinu soojas südames

Kõigepealt tekib hirm
Järgnevad pisarad
Siis vimm
Järgmisena viha
Viha kandub igatsuseks
Igatsusega jälle pisarad
Tekib sügav masendus
Ning väheke kahetsust
Järgneb enesehaletsus
Kuid kui nutud on nutetud
Ja vaikselt kõigest suva
Märkad, et ebaõnn pole lõputu
Ning enam ennast haletseda ei luba
Tõused voodist, pühid pisarad
Teed end korda, las nüüd kõik vaatavad
Kui kaunis ja muretu tundud sa
Kuigi on asju, mida ei märka nad
Et sügaval südames sa sured

Terve elu Sa otsid teda. Tahad kohata inimest, kes võtaks Sind just sellisena nagu oled. Ei, ta ei püüa Sind muuta, vaid arvestab Sinu plusside ja miinustega. Ta on alati Sinu kõrval, kui tahaksid oma rõõme ja muresid jagada. Kui oled nukker, tuleb ta Sinu juurde ja võtab Sult ümbert kinni, surudes Sind tugevalt enda vastu. Sa vaatad tema silmadesse ja näed, et need kiirgavad soojust ja elusära. Ta pole mitte kunagi Sinu vastu ükskõikne ega vala oma viha Sinu peale välja. Kui tahad kellelegi oma suure saladuse avaldada, siis lähed esmalt tema juurde, sest tead, et võid teda usaldada.…

Loodan et käsikäes
vaatame tänaöist filmi
sinuga. magama jään
keereldes unedes näen
su hele heledaid silmi

mõnel korral ma näinud
talvelumes su naeru
vahest oleme käinud
lumememmesid teinud
üksinda.......... tunnen sind vaevu...

Ma igatsen sind ja igatsen su soojust. Igatsen su häält hüüdmas mind. Igatsen su tulekut ja igatsen sind minemas ära... .Igatsen su lähedust, igatsen su nalju igatsen sind kui kell on palju...Ja tahan kuulda su hääle kähedust.......Igatsen kõike su juures ma tahaks olla sinuga... .aga kui sa vaid teaks kui palju ma sind igatsen....

Põgenen igal ööl oma unistuste eest, mil valitseb pimedus ning kõrvu kostub sinu õrn sosin. Üritades joosta sinu pilgu eest, mõistan, et see jälitab mind igavesti. Süda mul karge saanud osakeseks ka sinus ning muuta seda raske. See tunne, mis hajutab kogu ülejäänud maailma, on justkui vanne, mida murda näib võimatu. Vihkan hetki, mil sind näen, ja mil mitte. Seistes mu lähedal, tunnen kuidas sinu silmad süsimustad mind lämmatavad ning su naeratus lai hinge välja kisub. Oled keegi, kellega vallutaksin suurimad lained ning atmosfääri õhuga täidaksin. Jalutad igal sekundil mu mõtetes, kus teerajaks on igatsus, ületades lõputa silla, mis armi…

Kui miski tundub nii õige... Ja ometi teeb see sulle nii palju haiget, siis on see lõputu võitlus. Lõputu võitlus südame ja mõistuse vahel. Sa tead, et pidevas valus elamine ei ole mitte kuidagiviisi tervislik, kuid ometi... Loodad sa. Midagi. Et miskit muutub. Läheb paremaks. Et valu saab otsa. See on lahing sinu sees. See koosneb valust, armastusest, vihast, leppimisest, igatsusest. Seal on nii palju väikeseid detaile. Kuid enamik neist teeb ikkagi haiget. Sa näd, et usaldu...st napib. Sa tead, et sind on petetud. Kui mitte reedetud. Ja ometi sa tunned ikka veel, et see on õige... Kuid tead, kullake...…