Дневник пользователя yllekas
Mind ei saa iseloomustada vaid ühe sõnaga. Mind ei saa omada, sest ma ihkan vabadust. Ma igatsen kedagi, kes mul alati olemas oleks. Mulle meeldivad tähed, kuu, öö ja lõputu silmapiir. Armastan inimesi, kes ka mind armastavad. Ma võin olla miski, mida kuskil mujal ei ole. Ma võin olla keegi, keda kunagi ei eksisteeri. Ma andestan, kuid mitte kunagi ma ei unusta. Tee mulle üks kord haiget ja miski pole enam endine. Tihtipeale olen jonnakas, kiuslik ja minuga on raske, kuid see olen siiski mina. Mu huulil on alati naeratus, kuid minu sisse sa ei näe. Sa tead mu…
Iga inimene mõtleb päevas umbes 60 000 erinevat mõtet. Seda on väga palju!
Mõtetest sõltuvad meie emotsioonid ja viimastest sõltub meie meeleolu ja käitumine.
Kui Sa mõtled häid mõtteid, oled Sa ju õnnelik ja seega väljendad seda ka oma tegevuses.
Kõik meie elus saab alguse mõtetest…
Seekord tahan rääkida viiest mõttest, mis rikuvad Su elu ja teevad Sind õnnetuks.
Kui lained üle pea kokku löövad
Olen mina su päästerõngas
Kui tahad nutta, nutame koos
Kui tahad naerda, naerame koos
Kui elu teeb haiget, toetan sind
Kui oled kaugel, siis ootan sind
| Mõnikord sammub aeg kergelt ning ettevaatlikult üle inimeste, vaevalt
on märgata tema õõtsuvaid samme... Seejärel libiseb ta sõnatult edasi,
ja võibolla pole kõigest hoolimata miski muutunud. Teinekord aga võib
ta sind niimoodi riivata, et jäljed jäävad järele, ja edasi minna, nagu
poleks midagi juhtunud. Ent kord vaibub iga valu. See läheb kiiremini
kui kurjad mõistatused kaevu heita, siis võib nende koha täita oma
unistustega. |
Kas üldse kunagi võin öelda
Olid sõber mulle
Kas kunagi veel meenutad sa mind
Mu väike pea on täis neid mõtteid hulle
Ja süda igatsedes taga nutab sind
Kuid iial enam ei sa teada saa
Et oled siiski mõtteis mul
Sest iga kord kui kohtume me veel
Nii rõõmsalt naeratan ma sul
Sa ära ole üksi kui on valus
Kui südamel on raske – hinges piin
Tean et sa vapralt valu talud
Kuid mina tahaks olla abiks siin
Sa luba las ma kuulan sinu juttu
Ja olen sulle toeks kui tuju ära
Tean... valu see ei möödu väga ruttu
Ja kaua tuleb silmadesse sära
On elul vahel keerulised rajad
Ja mõnikord nii mõttetud on teod
Sa tunda võid et keegi sind ei vaja
Ja et sul igaveseks tühjaks jäävad peod
Võid tunda pettumust ja hingepiina
Ning kahetsust ja tühjust enda sees
Ja tahta tundeid millest eal ei piisa
Ning olla armastatud…
Seal kus on õnnelik vaikus, kullakalt sätendab liiv, linnulaul kajana kaikus, sahistas luikede tiib. |
|
Seal kulgeb lõputu rada, kus peatub lühimgi viiv, on terve metsade jada, mis muinasjutulossi viib. |
|
Kambris peitub vaikuse süda metsade taga ja vee. Silmab kuid tulija seda – riivides ustest on tee. |
|
Võti on peidetud puusse lõputu palgirea sees õõnestud tüvede suusse, kus okste võrestik ees. |
|
Leidja peaks valima aja, mil peatund on lühimgi viiv, vaikuse… |
Sa tulid minu ellu tont teab kust –
ühel päeval lihtsalt koputasid vastu ust.
Ma olin rõõmus, et sa ikka tulid,
aga endal huultel sõnad aina surid…
Ma mõtlesin nii ammu, kes sa oled,
Ja millal sinu süda lahti tuleb
Ja seda, kas sa tundeid proovid peita
Või siis tõesti kõike sooja eitad.
Veel oled tulnud päris mitu korda,
Kuid ma ei saagi oma südant korda.
On iga kord kui sündind jõuluime
Ja ÕNN – mis samas olevat ju pime…
Ma vaatan, nähes enda nägu hilist.
Su…
Varsti on ju kevad käes
aga õues lund vaid näed.
Lumi!Ta ei taha sulada
ja kevad hakkas paluma:
"Anna natukene soojust mulle,
siis tormid kingin sulle,
minu aeg on kevad luua,
kaugelt maalt lilled tuua!"
Lillekesi juba näen!
Näe!Karu tõusis üles,
ja kevad lillevaipa koob.
Jah!Loodus ärkas üles
ja linnud siia toob,
lillekesi juba näen,
varsti käes on kevadpäev!