Дневник пользователя piiga200

• Eestisse jõudis see vana tähtpäev Soome vahendusel alles 1980. aastate lõpul ja sai siin sõbrapäeva jooned. Esmalt hakati valentinipäeva tähistama lasteaedades ja koolides, kus toimusid valentinilaadad, kleebiti üksteisele otsaette südamekesi ja avati valentini- postkontor või saadeti valentinipäeva tervitusi ning kaarte õpetajatele ja sõpradele. Vanemad inimesed kingivad lillede kõrval üksteisele kosmeetikat ja majapidamisriistu. Tavaliselt toimub sel päeval ka temaatilisi pidusid ja koosviibimisi.

• Valentini- või sõbrapäeva sisuks on meil üldse lähedasi inimesi meeles pidada, kuigi algselt oli päev pühendatud armastusele ja kallimale, kellele anti oma tunnetest märku või tehti kingitusi: Lääne-Euroopas ja Ameerikas reklaamitaksegi seda kui armastusavalduste, kihlumis- ja pulmapäeva.

• Meil müüakse…

on loojunud päike, on algamas öö,
kesk tumedat taevast vaid tähtede vöö...
.... on kustunud silmades sära ja helk,
kõik ühtlaselt hall, argipäevane töö.
... on kustunud kaminas põletav leek,
vaid hõõguvad viivuks veel punakad söed.
On südames tuli, mis haiget mul teeb....
nagu tormine meri mis mässab ja keeb.
Seal lainete harjadel tuul jõudu veel annab
valgevahuseid torte ta rannale kannab..

Sõprus ei küsi:”Palju sa kaalud?
Oled veevalaja, kalad või kaalud?”
Sõber ei küsi:”Kus olid nii kaua?”
Kui tuleb sõber, katad vaikselt laua.
Sõber ei küsi:”Oled kaugel või ligi?”
Sõber teab niigi, kui pidid-siis pidid.
Sõprus ei küsi:”Kas oled mu sõber?”
Ta tuleb sul karguks, kui su ihu on nõder.
Ta ei küsi:”Kas olen sul ainus?”
Ta toob pudeli veini ja toetab su vaimu.
Sõprus iial ei küsi, kes noorem, kes vanem-
Ta on nagu hea vein, mida vanem seda parem!
Arm on üürike, sõprus püsiv.
Mina ta vanust iial ei küsi!

Vooru küla

Vooru linnamägi (Viljandi maakonna vanim linnus) asub maanteest vasakul Araku talu maal Õhne jõe ürgoru vallseljakul, mida ümbritseb soine heinamaa. Linnuse õue pikkus on 80 ja laius 60 meetrit, pindala 4800 ruutmeetrit. Suur osa vallist ja õuest on lõhutud kruusavõtmisega XIX sajandi lõpul. Linnus on rajatud keskmisel rauaajal (VI-VII sajand) ja oli kasutusel kuni XI sajandini. Linnus on kolmel korral maha põlenud.

Kui sakslase siin ollu, sis tahtnu na Voorusse ka lossi ehite. Nõnda sis hakatu lossimäge ehiteme kate järve läiksesse. Üte nimi on Peetruse järv, teise nimi Veke järv. Veetu siis pallu liiva kokku, et kõrge mägi…

Org mägede vahel hakkas aeglaselt päikesevalgusega täituma. Lühike põhjamaine suveöö oli lõppemas. Orupõhi oli veidi udune ja vaikne.
Nii vaikne, et Remund oleks tahtnud karjuda. Aga ei jaksanud enam. Vaikust katkestasid ainult mõned vareste kraaksatused ja tema enda raske hingamine. Remund tõmbas oma mõõga veel viimasest vastasest välja ja vajus istuli. Rohkemaks enam jõudu ei jagunud.
Veidi sooja ja roheka varjundiga verd purskas tema vammusele, aga sellest ta ei hoolinud. Vammus oli niigi öö jooksul verest ja higist läbi imbunud. Käisega püüdis ta soolast higi ja veresodi oma näolt eemale pühkida. Silmad kippusid seda täis vajuma.
Aga näha…

Võõra mehe sulgedega ennast sa ei ehtind
Olid justkui tavaline, õitsemiseks arg
Sinu jaoks ei olnud olu, ainult Elu kehtis
Sidunuks su enda külge, kuid see olnuks karm

Vist ei teatud ühtki sinu hingesisest soppi
Sinna oleks olnud vaja leida mõni tee
Olid loodud vabaduseks- kes end sinna toppis,
ahistas su indiviidsust, kiindus, tahaks veel

Möödakäijaid täheldasid, nägid nende selga
Tulemine toimus korraks, minemine jäi
Mina mäletan su nägu, inimest, kes pelgas
arusaama, et on Ingel. Minule nii näis.