Vooru küla

Vooru linnamägi (Viljandi maakonna vanim linnus) asub maanteest vasakul Araku talu maal Õhne jõe ürgoru vallseljakul, mida ümbritseb soine heinamaa. Linnuse õue pikkus on 80 ja laius 60 meetrit, pindala 4800 ruutmeetrit. Suur osa vallist ja õuest on lõhutud kruusavõtmisega XIX sajandi lõpul. Linnus on rajatud keskmisel rauaajal (VI-VII sajand) ja oli kasutusel kuni XI sajandini. Linnus on kolmel korral maha põlenud.

Kui sakslase siin ollu, sis tahtnu na Voorusse ka lossi ehite. Nõnda sis hakatu lossimäge ehiteme kate järve läiksesse. Üte nimi on Peetruse järv, teise nimi Veke järv. Veetu siis pallu liiva kokku, et kõrge mägi saia. Neil ollu siände mõte, et neist järvest sügav vesi ümber laske. Mägi saanud piaaegu valmis, kui na leidnu Tarvastusse uue koha, mis ollu paremp ja nõnda jäänu lossi ehitamine pooleli. Mägi on praegu alles ja seepärast seda kutsutavatki Linnamäeks.

Suislepa küla

Suislepa asub Tarvastu vallas Viljandi-Pikasilla maantee ja Õhne jõe ristumiskoha juures. Mõis rajati sinna XVII sajandi lõpul. XVIII sajandi keskel jagati see Vana- ja Uue-Suislepa mõisaks. Nii nimetati ka valdasid, mis 1935. aastal liideti üheks Suislepa vallaks.

Uue-Suislepa mõisa peahoone on sokkelkorrusega, veidi nõgusa täiskelpkatuse ja katuseärklitega. Säilinud on varaklassitsistliku kujundusega puittrepp, siseuksed ja välisuks. Parun von Kruedeneri perekonnale kuuluvas endises mõisahoones asub 1921. aastast alates kool. Uue-Suislepa peahoonest jõe poole laskub terrassidena kujundatud pargiosa.

Mõisale kuuluvast õunaaiast on pärit terves Euroopas levinud Suislepa õunasort, mida siin kasvatati juba XVIII sajandil ning mis on aretatud tõenäoliselt Pärsia punase suviõuna seemnetest. 140-aastane Suislepa õunasordi tüvepuu hävis 1970. aastatel. Puud meenutab mälestuskivi koolimaja juures. Suislepas äratab tähelepanu arhitektuurimälestisena kaitse all olev vana, hollanditüüpi tuuleveski kere.

Õhne jõe ääres vana silla juures on suure näljaajaga seotud liivakoobas, mida kirjanik Jakob Tamm on kirjeldanud oma luuletuses „Urgas” (1890). Koopa lähedal on mälestusmärk ka aastatel 1695-1697 olnud suure nälja ohvritele. Paljand ise on 15 meetrit pikk ja kaks meetrit kõrge. Põhjasõja-eelsel näljaajal tahtnud talupojad mõisnikult leiba, mõisnik ei tahtnud niisama anda. Kuna tööd anda ei olnud, siis lasknud neil käike kaevata. Hiljem kasutati neid käike varjupaigana.

Нравится 2