Дневник пользователя TIIU-57
Mina mäletan kaotuse valu
tundub,et iial ei unune see...
Mina ei nuta ja enam ei palu:
Jumal, oh jumal, kõik endiseks tee!
Möödunu pärast kas mõtet on nutta?
seda mis läinud ei saa nagunii
enamjaolt enam tagasi võtta
Siiski ka head ju sest jääb alati...
Võta see hea ja hoia ta meeles
naerata, mõeldes: aitäh, viiv, et olid...
Võibolla kunagi taas sinu meeltes
lõõmama lööb rõõmu otsatu tuli...
peatad paitusega mu sõnad
ja võtad naeratades kaissu
me ei rutta
laotame aja tekina maha
ja lihtsalt oleme
tahad
augustiöö pärlitaeva all
naeratada minuga pimedusse
mina ei ütle
et olen väsinud
sina ei ütle
et sind oodatakse
su karused käed paitavad minusse
langevaid tähti
silmade sulgedes
ihkan nende sära igavesti enesele hoida
sosistad mu nime
vaikin
ja kajana kõlab vaikus sõnadelt
mida ei peagi välja ütlema
Palju on maailmas nutetud nuttusid,
lausutud sõnu ja räägitud juttusid,
palju on rohtunud teedega talusid,
palju on rõõmu ja palju on valusid.
Vähe on maailmas mõtete sarnasust,
tõelisi tundeid ja igavest armastust.
Vähe on päikest põhjamaa suvedes,
vähe on aega, vähe värve on unedes.
Vähest saab palju - elu kui hinnata,
kui oma tundmusi tuultele ei pillata.
Vähest saab palju, kui virinat trotsides,
valedest möödume tõdesid otsides...
Ja rõõmud ja kallid ja paid...
Mõnel sedagi pole ju olnud
Ainult üksindus, kurbus ehk vaid.
Jäävad mulle need pikad õhtud
Öised vestlused, laulud. Su aeg...
Kuid ka nukraid pilke jääb õhku...
Ja nii kiirelt kaob noorus. Oh aeg....
Jäävad mulle mu usk ja mu lootus
Jääb teadmine sellest, mis olla ehk võiks...
Kuid risti vastu astund mulle loodus -
Kuid hea alles jääb siiski mus kõik...
Me armastuse laevuke
läks põhja vastu ööd.
Ei osanud me ujuda
ei olnud päästevööd.
Me surmahirmus sumame
ja endil nutt on suus.
Kui üks meist pääseb,
palvetab ka teise eest kord kuus.
Kadeduse energia võetakse Maale kaasa.
Varjame ahastavaid silmi,
pisaraid hoolega peidame.
Oma tundeid häbeneme,
härdust nõrkuseks peame,
kardame olla õrnad.
Vihavimma ei häbene keegi,
südametus ei pane punastama,
karmust näitame avalikult,
kavalusele oleme uhked,
sõgedust laialt kuulutame.
On hea,kui sul on sõbra käed,
millest hoida,kui vääratab jalg.
Sõbra jahedad käed,
kuhu peita liig õnnelik õhetav palg.
Sõbra kuumad peod,
kuhu peita juba jahtuva südame leek.
Sõbra käed,et ei iial enam,
iial ei eksiks sa teelt.
Ei saa ära rikkuda
kellegi teise
kui ainult oma elu.
Ja ei saa elada teist elu,
kui seda, mida sa ise
oled ära rikkunud.
Ühed kannavad oma muret nagu kotti-
selg kühmus,jalgu järele vedades.
Teised on õppinud kandma seda
nagu idamaa naised kannu-õlal,
otsaekui unistavalt vee vulksumist kuulates-
või pea peal,uhkelt,nõtkel sammul.