Дневник пользователя TIIU-57
Jõuluõhtul
Tähevalgel
Mind lumisel rajal
Kalmuaeda viib
Õhtune tee
Oma emale mõeldes
Ma lähen
Valgust viima
Ta hauale
Küünal vilgub
Mu kohmetand pihus
Taevas sädeleb täheke
Varju veiklevas
Valgusevihus
Nagu kardaksin väheke
Siis äkki on ema
Mu kõrval
Just nagu lummuse väest
Mind ta kallistab
Hellalt ja õrnalt
Ning võtab küünla
Mu käest
Ära karda mu laps
Ära kohku
Kalmurahvas on
Rahulist meelt
Ole kindel
Mu palvete rohkus
Hoiab ära
Kõik kurja su teelt...
Tänud Sohvile...
Mul on kotitäis rõõmu,
Kas tahate ka
Sellest pisikest sõõmu,
Kas tahate ka?
Mul on taskutäis naeru,
Kas tahate ka
Väikest osa sest naerust,
Kas tahate ka?
Olen vabatahtlik
Naeratuste müüja.
Ma ei ole ohtlik,
Kuid mind ei või lüüa.
Õnne raha eest ei saa -
Ei kallist küll paremat kinki ma tea,
selle kaudu saan öelda: sust' hoolin ma!
Neid käsi enda ümber tundes ma tean
kalli korda võib saata nii mõndagi head.
Kalli toob soojust ja kindlust ja rahu,
lohutab hinge, ajab mured kõik sohu;
Jagab armastust neile, kes kõige kallimad,
kelledest eales me ei soovi lahkuda .
Kalli on parim viis ütlemaks: "TERE!"
või "KOHTUME TAAS!" kui sead minekule;
Ta jalul meid hoiab, kui kõigub maapind,
toob naeratuse suule, kui pisarais silm.
Kalliks pole tarvis põhjust uut,
seda igatsevad kõik - olgu väike või suur;
Kallist rõõmu võib tunda nii vana kui noor,
…
ma hoida kevadet
ja hoida õnne tahaks
on haprad mõlemad
kui klaasist kuul
mis kukkudes
vaid killud jätab maha
ja pühib ära
naeratuse suult
ma tahaks hoida
kevadpäeva sära
ja sinu silmi
sooje säravaid
et iial minu elust
ei kaoks ära
see valgus
mida toovad mõlemad
ma tahaks hoida
kevadõhtut sulnist
ja sinu huuli
nõudlik-kutsuvaid
mis külmal talveöölgi
nagu juulis
mu hinge toovad
tundeid palavaid
su armastust
ma hoida tahaks...
Astuda eilsesse päeva ei saa,
möödunud miski ei taasta;
mõtetes ainult
ma tagasi saan
kõik oma elatud aastad.
Neist leian edasiminekuks toe,
neis on kõik teada ja tuttav -
veel on mu süda elus ja soe,
kui
uude homsesse ruttan...
Rääkisime pikki tunde ajast, maast ja ilmast
põhjatuul viis mõttelõngad teineteisest mööda
aeg ehk annab arutust ja näeme silmast-silma
kui on vaibund torm, tuul jälle lõunakaarde pöörab
Kuulasime teineteise südamete lööke
taipamata sõnad jäid ja rajad jooksid lahku
päevadest sai igatsus ja leppimine öödest
maailm keeras ette ikka keerukamat tahku...
Usaldame täitumata soovid ajakulgu
kaugused ju armastust ja lootusi ei keela
teineteise poole uks kas avaneb või sulgub
üks kui räägib maast ja teisel ilm on lemmikteemaks...
Tükk tüki haaval sügisesse mattub suvi.
Kuu kerra tõmbub õela tuule ees.
Me jäljed jahtunud on liiva sees
ja kajakail me vastu puudub huvi.
Tumm karje üle ängitseva mere
kaikub kõrvus kui mõtisklustes läheme
endast mööda panemata tähele,
et loojang igatsusest endiselt on verev.
Nii mälestused saavad kokku pakitud -
pool sulle, teine minu mälumati alla.
Ja kuigi vihma üha tihemini kallab,
on hinges magus valus pakitsus.
Meil vedas täitsa roppu moodi,
et suvi laotas tundesõlmed vabaks.
Suur armupalang nii ootamatult tabas,
meid tegi pisut teineteise moodi.
-
Ma annan sulle andeks, mis sa mulle tegid – ma tänan sind väärt õppetunni eest.
-
Ma annan endale andeks, et ma selle halva endasse võtsin või välja kutsusin – ma pole veel täiuslik, seega pole põhjust ennast süüdistada.
-
Ma palun oma kehalt andeks,
et ma sellega oma kehale halba tegin – keha on see, kes võtab
füüsiliselt vastu kogu energia nii sise- kui välismaailmast, see ei ole
just kõige kergem ülesanne.
See
üks ja ainus, mille poole me kõik instinktiivselt ihkame on armastus.
Tants ja trall käib selle juurde kahmamise või…
Vahel olen kui valge kajakas
Kes lendab tormise mere kohal kaugel silmapiiril
Ja otsib kohta kuhu peatuma jääda
Et puhata ja tunda end jälle värskena
Kajakas,kes leiab vahest mõne üksiku kala –
Elada on ju vaja...
Vahel olen kui päike
Särav ja soe
Hingelt suur ja samas olemuselt nii väike
Täis meeletut hellust ja valgust
Tahaks,et kõigil siin ilmas oleks hea
Ja ei vaata kunagi kurbust enda sees...
Vahel olen kui kuu
Veidi külm ja kauge
Kuu mille ümber särab küll palju tähti
Kuid mina tahaks…