ma olen elus vigu teinud. inimesed on mind ära kasutanud. ma olen leppinud vähemaga, kui ma väärt olen. kuid lõpuks olen ma hakanud õppima oma valedest valikutest. mis sellest, et minevikku muuta ei saa ja on inimesi, kellel iial ei ole kahju, et nad mulle haiget tegid. nüüdsest tean, et ma olen väärt parimat ja vähemaga ma ei lepi. selgroog ei kasva kiiresti. kui sind on vastu maad löödud, siis hakkad sa tasapisi püsti tõusma. vaikselt. ühel hetkel oled juba küürakil. paljud asjad ei tee enam haiget, sa austad ennast rohkem, kuid samas on asju, mis ikka veel ei lase selga sirgu ajada. ühel päeval aga märkad - sa seisad oma enda kahel jalal, selg sirgelt ja kui soovid, võid ka jooksma hakata. sa ei lase endale enam haiget teha. ei, sa ei ole ka ülbe. lihtsalt vaatad ja ütled seda, mida mõtled. seda, mida tunned. sa lihtsalt ei ole enam see porivaip, kuhu igaüks oma jalgu pühib. ma saan olla mina ise. MINA ISE. nüüd olen mina see, kelle käest vabandust palutakse, mitte ei jookse ise müts näpus järgi ja ei kerja tähelepanu. selgroog ei kasva päeva või nädalaga. selgroogu ei saa kasvatada üksinda. selle jaoks on vaja läbi käia paksust ja vedelast, olla koos inimestega, kes lihtsalt sust üle kõnnivad. selleks on vahel vaja valada ka pisaraid. kuid tulemus - uskuge mind- on selgroog, mis ei murdu. ei ole enam selgrootu lammas.

Нравится