Tirooli vabadusvõitleja Andreas Hoferil (1810) kästi mahalaskaskmiskomando ees põlvili laskuda.Ta
keeldus:.,,Taevane valitseja on minu juures ja seistes taha ma Jumalale selle tagasi anda,mille ta mulle
on laenanud.Andke tuld''
Austria helilooja Franz Lehar (1948) oli arvestanud oma opereti ,,Lõbus lesk'' (1905) puhul 50 etendusega,kuid neid on toimunud 500 000.Ta oli äkitselt kuulus ka edukas ning selleks ta jäigi.Lehar oli
Hitleri lemmikhelilooja,kuid keeldus oma juudist libretisti Friz Löhner-Bedat koonduslaagrist päästmast.
Lehar suri 1948.aastal oma Bad Ischli villas,olles enda suhtes täielikul segusel:,,Nüüd olen ma oma maise tegevuse lõpetanud,see oli üllas aeg.Siiski ,mu armas laps,nüüd tuleb surm.''
Pole kahjuks teada,miks mees oma abikaasa,inglise koduperenaise Mary Price'i (1738) piitsaga surnuks kägistas.Naise viimased sõnad tõendavad,et tal polnud halb iseloom,ja et tema ainus teasaolev
puudus oli ta heausklikkus:.,,Kallis,mu kallis jumala pärast,kui see on sinu armastus,siia ma ei usalda
sind enam iial.''
Ehk oleks Julie Recmier (1849) hoolimata tema nime järgi nimetatud mööbliesemest lühikes ajaga
unustatud unustatud,kui mitte kuulus kiranik muutliku meelega poliitik Francois Chabirand poleks pea
20 aastat olnunud tema armuke.Chateaubiriand oli tema salongi ehe mitte üksnes romantiliste romaanide tõttu,vaid eelkõige tänu poliitilistele sidemetele vabariiklastega ,mis aga ei takstanud tal olla
ametlikult Bourbonide diplomaatia teenistuses.Chateaubriand ühendas endas suure hulga poliitilisi'
vaateid madame Recamier'ga ühendas teda viha Naopleni vastu.Ta suri pool aastat enne seda,kui
koolera röövis Pariisis ka Julie Recamier',kes uskus lõpus teadvat:,,Me kohtume veel.''

Нравится 1