---------------------

Keskaegses kristlius Euroopas oli pühakutel palju olulisem roll kui tänapäeval.Selle põhjustas ühest küljest usu kõikehõlmav tähendus- pühakud olid lihtsaile usklikele igapäevase elu saatjaiks ja lohutajaiks nende raskutes.Haritud kirikuteenrile aga olid nad enamasti intellektuaalsteks ja spirituaalseteks eeskujudeks.Pühakud olid aga ka kohalikud ja rahvuslikud eeskujud,kellega samastuda

sooviti.Pühakute reliikivad kujutasid endast kirikukute ja kloostrite jaoks mitte ainult presiižiobjkte,vaid

ka majandusliku tulu allikaid,kuna palverännakud oli keskajal õitsev majandusharu-Seega oli kiriku

kloostri või linna jaoks väga oluline omada võimalikult tähtsa pühaku soovitatavalt tervislikku maiseid

jäänuseid.Arvestades reliikvate mitte ainult relligioosset tähtstust,pole ime,et selles vallas ikka ja jälle

pettusi ette tuli.Kuni 19.sajandini üritasid petturid väidetavaid pühakute säilmed rahaks teha,igati nende

autentsust kinnitades.Reliikviad olid aga ka oluliseks võimu komponendiks.Tähtsainad prantsuse rahvusliku pühaku.Paariisi esimese piiskopi ja märtri Dionynisiuse haud andis tollal Pariisi väravatest

väljaspool asuvale Saint-Denis' kloostrile suure poliitilise mõjujõu.Sait-Denise kloostrikirikusse maeti

paljude sajanditite jooksul Prantuse kuningaid.Ka vürstidele oli lähedane side pühakutega polliitiliseks

eeliseks.Erilii õnnelikuks võtsid ennast Ungari ja Prantuse kuningakojad,kelle sugupuus oli tuntud pühakute nimesid.Üheks väga oluliseks pühakukuks oli eramunk Antonius,kes suri kõrges vanuses 4.

sajandi keskekel,ning kuni tänaseni väidab Lõuna -Prantusmaa linn Arles ,et nende Saint-Antoine'i

( algselt Saint Julien) kirikus asuvat selle pühaku maiseid jäänuseid.Kuni 11.sajandini peeti kindlaks

tõsiasjaks,et püha Antoniuse säilmed asuvad Grenoble lähedal Saint -Antone'i kloosstri kirikus,mis kuulus umbes 10 kilomeetrit Arles'ist põhjapool asuvale Montmajouri Saint-Pirre'i benediktiinkloostrile.Ajavahemikul 1131--1307 avati haud kokku kolmel korral,et veenduda pühaku

säilmete olemasolus.Hiljemalt 11.sajandi lõpul,kui levis vljahaigus,,mille põhjust selgitada ei ei osatud

sai reliikvia Antoniuse hauda külastatud suurte inimasside tõttu kloostrile majanduslikult oluliseks.

Püha Antoius olii selle Antoniuse tuleks nimetanud viljahaiguse pühakuks.Antoniuse austamine oli moes ja peagi loodi ka vennaskond,mis kasvas kiiresti ja jõudis majanduslikult heale järjele.Antoniuse vendade ja Montmajouri benedikide vahel toimusid kokkupõrked,mis kulmineerusd

Antoniuse vendaade pühitesemisega mungaorduks paavst Innocentius IV poolt aastal 1247.ning

benetiktiinide mimakihutamisega aastal 1292.Lepiti kokku tasandusmaksetes ja ordud lahutati.Kuid

kellele kuulusid Antoniuse tulutoovad saäilmed?See küsimus oli kahe sajandi vältel regulatsioonide

ja rahaliste kompenastsioode üle peetud vaidluste ajal pidevalt õhus.Viimaks otsustas Rooma kõnealuse benetikitiinikloostri tegevuse de facto lõpetada ning andis selle kõige täiega Anroniuse

ordule.Endised benetiktiinid kasutasid oma suures vihas ja kättemaksuhimus drastilisisi vaheendeid.

Nad levitasid kuuldust,et Antoniuse säilmed on nende käes.Need väidetavad säilmed toimetati Arlles'i

,et hoida hoida neid Antinuse munkade huvisid kaitsvate kuninglike vägede eest varjul.Endised

benetktiinid ei soovinud aga mitte ainult kätte maksta,vaid kindlustada endale ka kasuliku äri reliikviate ja palveränduritega.Tüssanimine ei olnud tegelikult kuigi edukas.Kirik astus benetikiinide

vastu välja,viimased ei suutnud reliikviate omamist tõestada ning tunnistasid protsessi jooksul isegi,et õige Antonius ei ole nende valduses.Nende kirikul polnud isegi altarit,mis oleks Antoniuslele

pühendatud,rääkimata krüptist või kabelist.