Tüdruk : '' Kuulen kullake '' vastas ta rõõmsalt.

Poiss : '' Mm, tsau jah tips '' kõlas tüdrukule vastu veidi tüdinud hääl.

Tüdruk : '' nooh, kurda '' uuris tüdruk kohe .

Poiss : '' Asi selles, et räägiks natuke ? ''

Tüdruk : '' Kellest, millest, kus ? ''

Poiss : '' Meist, lihtsalt meist, jaa, ma arvan, et telefoni jutt see pole, niiet saaks kokku ikkagi ? ''

Tüdruk : ''Mm, okei, kus ? '' vastas tüdruk kohe, endal sees väike värin.

Poiss : '' Ma arvan, et pargis ja mingi tunniaja pärast, sobib ? '' vastas poiss ilma pikema mõtlemiseta.

Tüdruk : '' Ikka ''

Poiss : '' Ok, tsau siis ''

Peale kõnet ei suutnud tüdruk mitte midagi mõelda, peas keerlesid vaid suured kahtlused, et nüüd ei lähe hästi, kuna poisi häälgi oli väga vähe tõotav. Kui tüdruk oli juba pooltundi rõdul lihtsalt istunud ja mõelnud, turtsas tüdrukule pähe, et ta peab parki minema. Kohe kiirustas tüdruk oma tuppa, pani selga veidi soojemad riided, kuna väljas oli kiskunud juba vihmale. Riided valitud, haaras ta kaasa jaki ning seadis sammud pargi poole. Terve tee ei osanud ta mõelda muule, kui sellele mis poisil rääkida vaja on, on see halb, hea, šhokeeriv vms ?

Kogu selleaja valdas tüdrukut ka mõte üldse minematta jätta, kuid sellest mõttest ta lihtsalt loobus. Märkamatult oli ta jõudnud juba parki, kus poiss teda jube pargipingil ootas . Tüdrukut märgates, tõusis ta kiirelt püsti ning sammus aeglaselt tüdrukule vastu. Nüüd nad seisid, lihtsalt, üksteisele otsa vaadates ning vaikides. Peale pikemat vaikimist alustas poiss lõpuks juttu.

Poiss : '' Mida sa minu juures armastad ? '' küsis ta veidi vaikselt ning vaatas tüdrukut küsiva pilguga.

Tüdruk : '' Tahad väga teada ? ''

Poiss : '' Jah ! '' vastas ta kiirelt.

Tüdruk : '' Sinu juures ma armastan kõike, Sa oled nii ideaalne, et Sul ei ole mitte ühtegi halba külge... Vähemalt minu silmis mitte, ma arvan, et Sinust paremat pole maailmas olemas ! '' vastas ta endal silmad juba piisavalt märjad.

Poiss : '' Okei '' sosistas poiss vaikselt, ise samalajal ´maha vaadates, '' Anna mulle andeks ! '' lisas ta veel lõppu ning vaatas tüdrukule oma vesiste silmadega otsa.

Tüdruk : '' Mille eest ? '' uuris tüdruk kohe, olles ise veidi ehmunud, kuna sellist vastust ei osanud ta lihtsalt oodata.

Poiss : '' Et ma Sulle haiget tegin ! Lihtsalt, me oleme juba seitseteist ja ma olen natukene vanemaks saanud ning hakanud elu rohkem väärtustama... ''

Tüdruk : '' Mida sa sellega öelda tahad ? '' segas tüdruk poisi jutule vahele .

Poiss : '' Nohh, asi on nüüd selles, et Sina kahjuks ei ole see keda ma oma elult ootan.. Anna andeks, aga ma ei suuda niimoodi. See ei ole armastus, kui see on ainult ühepoolne ! Ma arvan, et nii on meile mõlemale parem. Sind väärib keegi teine, mitte mina, kes ei suuda Sind armastada niimoodi nagu mina sooviksin.. ''

peale seda kinkis poiss tüdrukule veel pika sooja suudluse. Tüdruk ei vastanud midagi, vaid keeras poisile selja. Tema silmad täitusid pisaratega ja ta lihtsalt jalutas vaikselt ära. Poiss, aga jäi sinna samma istuma ning isegi ei üritanud tüdrukut peatada. Tüdruk kiirendas hiljem sammu ning lausa jooksis koju. Oma tuppa jõudes puhkes ta lohutamatult nutma.

''Miks Sa mu jätsid ? Ma ju armastasin Sind ! Miks peab just minuga nii minema, nagu mina ei soovi ? Ma tegin ju kõik selle heaks, et see suhe kestaks veel kaua, kuid Sina tegid kõrvalhüppe, Sina loobusid. Sa tead, et mul on raske, kuid Sina ei hooli enam minust. Nüüd olen ma üksi ! Sinu pärast jätsin ma KÕIK oma sõbrad, jah, ma tean, et see tegu ole VALE, aga mul oli aega vaid Sinu jaoks. Ja nüüd ei ole kedagi, kellega oma muresid jagada.. Veelvähem Sind . Kas on üldse mingi asi mis mult selle valu ära võtaks ? Eii, sellist ravimit pole olemas, ega saagi olema ! Kui välja arvata ÜKS ...'' Tüdruk lõpetas mõtlemise, puges voodisse ja lihtsalt nuttis.

Järgmine päev.

Poiss jõuab kooli. Kohe märkab ta tüdruku puudumist koolist, kuid ei pööranud sellele erilist tähelepanu. Möödus esimene tund ning poiss suundub oma kapi poole. Kapist asju otsides, kukub matemaatika õpiku vahelt juhuslikult kirjake.. Poiss avab selle mõtlematta kus oli kirjas lühike sisutähenduslik lause '' Meid oli kolm ! ''. Kohe mõistis poiss kirja tähendust. Ta tormas kohe koolist välja, joostes tüdruku juurde. Uksele ta isegi ei vaevunud koputama, vaid suundus kohe tüdruku tuppa. Tuppa astutes ta maailm justkui varises kokku, kuna nägi tüdrukut lebemas maas, tühi, eriti tugevate tablettide purk käes. Tüdruk tegi enesetapu!