Дневники
Igal sammul lubadused,pettus ja vale,
lootus,lootusetus ja armastus..
üsna tihti ka endal,endast on hale
ja kogu su armust saanud on kurvastus.....
Siis seisad üksi ja aru ei saa
miks taas küll kõik niimodi juhtus?
Milles on su viga,või miks on nii,
et kogu ilu su elus,taas kord luhtus?!
Jõuetult mõtted tiireldes teevad ringe,
kuid sa ei mõista,ei suuda,ei saa.
Nukralt vaatad maas oma südame kilde
ja ometi ei saa,sa kuidagi end aidata....
Tuul su räbaldunud hinge lehvitab tuules,
keegi sind hüüab,kuid enam sa ei kuule.
Kõik korraga läheb vaid kaduvuse teed,
nimeta kuidas tahad,aga elu on see....
Öösel unetult ma leban voodil,
sortides hinge kogunenud prahti...
ei teagi,olen kelle moodi
ometi kõigest tahaks öelda lahti....
Lihtsalt,mitte midagi tunda,
ei mõelda,ei näha,ega tajuda...
Päriselt nagunii mu ellu ei tulda
ja nüüd siis tahakski igavikku vajuda......
Lõpmatuse lõpust,ehk leiaksin enda,
teaksin siis täpselt,mida ma vajan....
Seal ma siis olen,ei rooma ei lenda
oma enese karjetele vastu vaid kajan....
Kui sa vaid teaksid,kuidas tahan siit ära
ma ju enam ei ela,ei põle ei sära.....
Tahaksin nutta,kuid tühi on hing,
ei mõista,miks küll nii väga vajan sind!!??
And the moon will always smile,
in the dreams you will be always mine.
And the sun always rice,
in the dreams so it see,
so it will be in your dreams,
Dont ask me reason,
dont ask me why?
Remember all the feelings,
remember all the love,
its burn like fire,
I pray that,you never have
love burn desire!
on miljon küsimust
mis vastust ei saa
pea on tühi-hing must
ei teagi,kuidas elada
kus on ometi mu vead
miks küll taas üksi jäin
ütle sina,ehk sa tead
kas tõesti nii jube näin??
ma enam ei söö ei maga
otsin vastuseid,mida pole.
igal öösel see mõtete jada,
miks sa enam küll siia ei tule?
mida teha,et see kord mööduks
ei ootaks,ega hellitaks lootust,
millal kord tunnistan end lööduks
ja unustaksin armastuse sootuks??
tahaks hävitada sind siit maalt,
sa oled alatu juhm,sa oled saast
vihkan kõike,mis on sinu sees,
täitsa häbi on,et olid minu mees
unistasin kunagi elust,ilusast heast
kuid nüüd võiks kratsida silmad sul peast
su lolli nägu täpselt nii kaua ma taoks,
kuni see vastik irve su näolt kord kaoks
sind uskuda pole kellelgi mingit alust,
oled kui deemon,kes toitub teiste valust...
kui ma vaid võiks,siis ära sind tapaks
ja kuskile tühermaale mataks
nii suur on mu vihkamine su vastu,
et kuklasse sul lasta võiks kümme lasku....
pooks,piinaks ja happe sees keedaks...
terve päeva su valu seltsis ma veedaks...
laseks sul ennast asjatult ma paluda,
roomata ja põlvili alandlikult anuda....
siis öelda rõõmsalt I am sorry
ja hoolimatult lükata sind näoli porri......
vot nii suur on vihkamine mu sees,
sinu vastu,kes kord olid mu mees,
kõik mis kunagi tundus suur,siiras ja puhas,
nüüd oma otsa leidnud on söes ja tuhas..
ütled,et ma ei tohi armuda ja armastust tunda,
see on lihtne,,,ma ei saakski oma südamesse murda...
ei usu mu süda ühtki ilusat heli või häält,
kogu usk,usaldus on ammu kadunud säält...
seal alles vaid mälestus ja mingine lohutus
ning jäänud on ka karm- elada kohustus...
ise endale kõik üles ma tunnistan,
ise endaga millestki ilusast unistan....
ise naeran,nutan ja endal pisaraid pühin,
vaid ise endale toetudes edasi rühin...
küsid,kas ise ennast siis nii palju ma usaldan,
kas ennast armastan ja kas ma end jumaldan?
oh ei,kuid üks kõik,kuidas ma ka ei taha,
ei suuda ma iial jätta end maha....
kunagi,kui hing,mu keha seest lahkub,
veri mis soontes,hüübib ja jahtub....
siis kui hing nelja tuule poole lendab,
alles siis,maha olen jätnud ma enda....
kas on olemas ilmas imesid,
mis aitaks siis,kui lootust pole.
ons maapeal veel nimesid,
kes mõistaks,kui kõik nii kole?
kas on kuskil saatuse käsi,
mis meid elus ikka edasi kannab,
või lootus, mis iial ei väsi,
ning julgust ja tahet meil alati annab?
miski mu sees
läks äkitsi katki
silmad taas vees
ootan kedagi appi
tahaksin ju suuta
olla keegi teine
ei suuda muuta
nii on täna,oli ka eile
kõik mis teen-on vale
kuidas ka ei püüaks
kipitamas mu pale
sinna pihta löödaks
minu katkine hing
ning kurblik meel
on muserdamas mind
ei kuhugi-olen teel