Дневники
Mõnel hommikul väsinult küsid,
kas tasubki paotada ust.
Kas naeratus siis ka veel püsib,
kui taevas on rusutult must.
Kogu elu kui lõputu äri,
tulles laotununult teadmata kust.
Ära kunagi eneselt küsi,
kas võib kaotada naeratust?
Väljas tänaval ükskõiksus kajab,
tasa esikus avaneb uks.
Keegi ikka su naeratust vajab,
kuid ta jääbki tundmatuks...
Loojangule me vastu kõnnime
ühendame käed....
Sind vaid ainult armastan
Sind ma kõikjal näen
Olgu hommik või õhtuhämarus
ikka näen vaid Sind
Käsikäes me kõnnime
Sa embad hellalt mind
Me armastuses palju helgust
nii palju tundeid eredaid
ja päike loojub ainult meile
nii naudime öid me sumedaid.
mu silmades on kurbus mida keegi ei näe, mu huultel on soowid mida keegi ei kuule,mu südames on haawad mllest keegi ei hooli.
wahel on tunne et kedagi ei tohi enndale liiga lähedale lasta wõi temaga lähedaseks saada sest isegi kõige ilusam läheduse hetk möödub ja haiget saad ikka sina ise kõigerohkem...
me teeme alati haiget neile kes sinust kõigerohkem hooliwad,nagu oleks see juba inimes loomuses aga see ainult minu arwamus.....
aeg tegelikult ei parandagi ju haawu ta lihtsalt mätsib naad ajutiselt kinni et keegi saaks naad kunagi lahti kiskuda....
mulle meeldiwad naised kes on 20prodsenti inglid 80 prodsenti saatanad ,kellelsilmad särawad ja näewadläbi kogu selle paksu häma.....
ära ütle et hoolid kui tegelikult on sul suht suwa
kui sa kellestki wäga hoolid siis pole wahet kui kaugele elu üksteisest ei wiiks ta jääb alati südamesse....
ära kunagi jätta inimest keda armastad iniimesepärast kes sulle meeldib sest see kes sulle meeldib w6ib jätta su inimesepärast keda armastab.