Дневник пользователя ulosa

Kui Sa üks päev tahaxid nutta...
Helista mulle.
Ma ei luba, et...ma panen Su naerma.
Aga ma võin nutta koos Sinuga.

Kui Sa ühel päeval tahad ära joosta-
Ära pelga mulle helistada.
Ma ei luba et palun Sul peatuda,
Aga ma võin joosta koos Sinuga.

Kui Sa ühel päeval ei taha kedagi kuulata;
Helista mulle...
ja ma luban et ma olen hästi vaikne...

Aga...
Kui Sa ühel päeval helistad ja ma ei vasta...

Tule mind kiirelt vaatama...
võibolla ma vajan SIND..

See ongi õnne algus,otsida armastust kõikjal
otsida iseendas,
tõdeda vahel,et elu meist mööda lendab...
leida sügavat õnne
see võib peegelduda su armsama pilgus
inimlik kogemus,aimdus-
olla ise valmis andma kui ootamatult ta ilmub,
on kahtlused-hirmud,mis õnne püüavad peita...
kas pole tore,et elul nii palju tahke on peidus
ja siis ,kui lõpuks õnnelik oled-
ongi armastus,unistus leitud!

Vahel lihtsalt sa ei mõtle..
ainult unistad et oleks kõik parem..
Et kõik oleks hea .....Korras!
Aga EI... alati läheb midagi viltu..
Keegi ei saa ju aru ..keegi ei mõista ..
Võid ju teeselda , aga hinges valitseb ikkagi tühjus, mahajäetus..

Puhuvad vaid tuuled koos mälestustega..
Milleks?.. nutmiseks?.. valuks?
Eiii.. ikka selleks et olla nii üksik..isegi siis kui sul on inimene kellega kõike jagada...
Kõik on purunenud tuhandeks killuks mida püüad aina rohkem ja rohkem kokku liimida... Kuid siis on ikkagi see üks tükk puudu... SINA!

Ma mõtlen, ta on nii lahke ja hea,

nagu olema peab,
ei tegelt ei pea, kuid siiski see on hea.
Ma mõtlen, tore kui keegi hoolib, südamest armastust soovib.
Pilgus siirus, mitte mingit valet,
näitab oma õiget palet.
Ma mõtlen, sinust, loodan et sina minust,
tean tunded on samad,
ei uued ei vanad,
vaid erilised,
mida keegi ei tea,
ega saa tundmagi eal.

Aeg antud südameid siduda,

aeg antud armastust hellitada,
aeg antud üheskoos elugi elada!

Kollendab aas ning lehti langeb puudelt,
pilk kaob kaugusesse, kus lendlevaid linde veel näha saab.
Mõttesse jään, sest peatselt saabub vaikus taas.
Loodus puhkama end seab, linnud lõunasse minekuks seavad,
puud ja põõsad lehed langetavad.
Aga nii see olemagi peab, sügis kordub peagi taas.

On inimesi kel on julgust käia oma rada.
Sel rajal on mustmiljon kahtlust,
sügavaid kuristikke,mõttetut loba.
Vahel rajal kõndija väsib,
eksleb mõtete rägastikes,
ega tea kust jätkata.
Sel teel on sada segadust,
kadunud meelerahust.
Sel rajal on mõtete kogumise koht,
salajased mõtted-
mida keegi ei oska tahta.
Sel ududerajal leitakse hingerahu,
või kaotsi läinud hing.
Sel teel on kadunud tundekogu
ja sulgunud nõiaring.
Sel rajal on miljon ahvatlust,
pääsema peab neist kütkeist.
See on TEE-
kus hääleks saavad mõtted!

Soovin Kõigile siin rate Sõbradele Kõike Ilusat sell, viimasel kuul. Olge ikka samad tublid edasi.

Minu Lugupidamine

Meid teeb õnnetuks meie tahtmine,
ent kui õpime tahtmisi 0-ni viima,
siis kõige väiksemgi asi,mille saame,
ON TÕELINE KINK!!

Ma tõstan pilgu ja vaatan
tähistaevas ääretu,
kas tõesti me elu ja saatus
on tähtedest määratud?
Kas seal kuskil tähtede taga
on mõni teine eluvorm?
Kas ehk sajandite pärast
me kohtume nendega kord?
Kas me tõesti ise ei suuda
oma saatust määrata?
Oma elu kõveraid teid
ise sirgeks väänata?
Las need tähed olla seal taevas
igaüks meist ise teab et,
tähed meie saatust ei määra
ise hakkama saama peab...
HIngehind on hingerahu...