Kevadine õhtu. Istun avatud madratsi peal ja vaatan telekat. Kuuvalgus paistab sisse, tõmban kardinad ette. Ohkan sügavalt. Plõksin kanaleid ja üritan leida head saadet, kell on siiski 3 öösel,ning ma ei usu et sealt tuleb midagi. Panen teleka kinni.

Heidan madratsile pikali ja üritan mõtteid rahustada, miks? Sest mu tüdruk pettis mind. Haige. See teeb lihtsalt haiget. Hetkel ei taha ma naispoolset olendit nähagi. See kestis viis aastat. Meie suhe, täiesti mõtetu. Keeran külge ja vaatan seina, lihtsalt vaatan.

Ma mõtlen, kas ma olin talle midagi väärt, olin ma talle midagi valesti teinud, on viga minus? Ma ei jõua enam, vahetan uuesti külge ja siplen rahutult. Homme peab kooli minema, ma ei jõua, ma ei jaksa, ma ei taha näha inimeste nägusi. Hõõrun silmi täiesti unetult. Olen stressis ja kilduteks löödud. üritan kuidagi magama jääda.

-

Ärkan ülesse, telefon tiriseb. Ma vaatan kes helistab. Mu petisest tüdruk, Ariin. Ma pole veel teda mahagi jõudnud jätta, kõndisin lihtsalt koha pealt ära kui nägin seda vaatepilti, mida iialgi ei oleks tahtnud näha. Vastan uimaselt. ’’Räägi.’’ ütlesin ’’Kus sa oled?’’ Ta küsis. ’’Mis see sinu asi on?’’ ütlesin tuimalt vastu.

’’Ma kartsin et sa tegid midagi.. miks sa koolis pole, kell on juba kümme?’’ ’’Mis sa arvad kas mul on tuju jalgugi maast lahti saada, sa petsid mind eile, kas see pole piisav süü, miks mind koolis pole. Kallikene.. ma lihtsalt ei taha sind enam näha.’’ ütlesin viskasin ennast jälle pikali.

’’Anna andeks.. ma tean et sa ei anna mulle andeks, aga palun ära vihka mind.’’ Ta anus. ’’Sa ütled seda viie aasta pärast, viie aasta. Heaküll, ma annan sulle andeks.. kuid ma vihkan sind elu lõpuni!’’ Karjusin ja viskasin telefoni vastu seina.

-

Ma ei jõudnud enam kodus istuda ja üksinda halbadele asjadele mõelda, hakkasin siis ennast kooli rabama kolmandale tunnile. Kell kaksteit vaatas juba ametikool mulle vastu. Parkisin mootorratta parklasse. Ning seejärel sisenesin koolimaija.

Loomulikult mina olin ’one of the coolest guys’ koolis ja nii mõnigi tüdruk tahtis mind, kuid ma armastasin siiralt Ariini. Ma olen jobu, lihtsalt jobu, ja ma ikka veel vist armastan teda. ’’Ouu, jou sepp, ma kuulsin mis su naine tegi.’’ Ütles mu parim sõber Sergei kaastundelise häälega.. ’’Ta pole mu naine..’’ Ütlesin ja otsisin silmadega oma koolikappi. ’’Enam jah mitte.. Kuule, varsti hakkab sul linnukesi pessa tulema.’’ Ütles Sergei vaimustades.

’’Millest sa räägid?’’Küsisin temalt aru saamatult. ’’Et varsti on sul tüdrukuid jalaga segada.’’ Ta ütles ja ja naeratas perverdi näoga. ’’Kuule lõpeta jama jutt. Ma ei taha präegu ühtegi suhet.’’ Ütlesin, leides oma kapi ja sealt raamatuid võttes. ’’Mis tund meil on järgmisena?’’ Küsisin veel järgi. ’’Matemaatika.’’ Ütles Sergei. Võtsin raamatud, pakkisin need kotti, kell tirises. Läksin tundi.

Jõudes klassi, nägin ma kohe esimesena Ariini, kes vaatas mulle õnnetult otsa. Vaatasin vihaselt tagasi, ning hakkasin oma kohale kõndima. Järsku ta tõusis püsti. ’’Palun Robin, kuula mind üle.’’ ’’Mul pole su käest midagi kuulata, kõik on üks räpane vale! Isegi meie viie aasta suhe oli üks vale!’’ Karjusin ja kõndisin ta näo ette.

’’Palun, ma olin purjus, palun anna andeks.’’ Ta anus. Vaatasin talle otse silma. ’’Kui sa armastad mind.. sa poleks seda iial teinud, isegi mitte purjus peaga!’’ Karjusin. Õpilased vaatasid ehmununa. Ma viskasin vihast ühe laua pikkali. ’’Palun!’’ Ta veel jõudis paluda. Vihastasin ta peale ja tõstsin rusika õhku, ning enne kui ma talle haigetki jõudsin teha, keegi tuli ja takistas mind. See oli direktor. Putsi.

L6puks sain selle valmis, loodetavasti meeldib esimene osa (: Kommentaare ja rohelisi oleks tore saada (; Teatan ainult klubis :) Suured tänud lugejatele.

Kas jätkata seda?