"Ega ikka ei tule küll " Vastasin keerasin otsa ringi hakkasin ära minema kui ...

______________________

Kui ette seisid tema käsilased .

"Tulge eest ära " Laususin neile ülbelt .Nad raputasid pead .

"Võtke ta kinni" Karjus Stev kui ma neist läbi üritasin pressida.

Nad vedasid mu tagasi tuppa ja hoidsid kinni .

"Sa pistad iga väikse asja peale jooksu , seega oleks parem kui sa kinni oleksid " Irvitas ta .

"Oleks parem kui sa oma irve kohe näost koristaksid võimuidu ..." Ütlesin talle ja jäin vait .

"Võimuidu ?" Küsis ta kummarduded minu ette . Lõin talle hoobi vastu nägu .

"Võimuidu kordub see taas " Laususin talle . Ta vaikis ning otsis välja köie ning teibi . Tundus nagu ta nutaks . Ta seisis seljaga minupoole .

"Sa ..." Alustasin kui jäin vait kuna arvasin et see ei ole just hea mõte temalt seda küsida .

Nad hoidsid mind tugevalt kinni kuid siis hüppas mulle pähe mõte mis võis isegi toimida .Niisiis hammustasin ühte käest ja kuna ta lasi minust kohe lahti siis lõin teisele tugeva hoobi vastu nägu ning panin jooksu lootes et pääsen.

"Kurat " Karjusin kui jooksin täpselt uksetaga seisvale poisile sülle . Hakkasin teda peksma et ta mind lahti laseks aga ta lõi vastu niiet olin taas oimetu .

Ärkasin kontoris taas üles .

"Oli ka aeg , nii alustame" Ütles ta plaksutades käsi .

"Alustad millega?" Küsisin segaduses olles .

"Ma lubasin sulle midagi tibuke , ning seda ma ka teen" Lausus ta .

Mõtlesin veidi ja siis mulle meenus .

"Ma vihkan sind värdjas , miks sa seda teed ?" Karjusin pisarad silmis .

"Sinu pärast tibuke" Ütles ta ja esimene poiss astus sisse .

"Sa ei tee seda , lõpeta ära , sinuga pole kõik korras " Karjusin vihaselt kui poiss mulle pisar silmis otsa vaatas .

"Tee mind lahti" Kamandasin teda .

"Ei " Ütles ta vastu .

"Ole vait nüüd " Karjus ta .

"Ma olen siis vait kui sa mu lahti teed" Üritasin talle seda rahulikult öelda .

"Ah , vahet pole " Ütles ta ning tuli minupoole ,võttes laualt teibi ning lõigates sellest tükk .

"Ma arvasin et sa teed mu lahti" Ütlesin talle solvunult.

"Eip , nüüd oled sa vait" Ütles ta ning pani teibi mu suule . See ajas mu marru , nutsin ning rapsisin tooliga et ta seda ei teeks , aga ta tegi . Keerasin kiiresti pea ära , et mitte seda vaadata . Hoidsin pea kindlalt kõrval kuni sisse tulid kõik kes uksetaga seisnud olid . Siis tekkis mulle küsimus :"Miks nad pidid laskma seda endaga teha?"

Kuulsin lähenevaid samme ning ma ei saanudki oma mõttele enam mõelda .

Ta tõmbas teibi mu suult .

"Värdjas ..." Karjusin ja tahtsin jätkata kui ta oma verise käega mu suu kokku tegi.Ma ei saanud seda kuidagi ära pühkida ja ka karjuda mitte .

Ma ei talunud seda . Veri tilkus minu lõuast alla poole .

"See on lõpp Suze , nüüd saame siin koos elada " Lõi ta käsi kokku ja naeris.

"Ta tõesti loodab et ma temaga siia elama jään?"Küsisin endalt mõttes .

"Teeme siia magamis toa , sinna teeme lapsetoa " Vatras ta näidates näpuga nn kohta kuhu "lastetuba"tulema pidi .

"Omaigaad ,aina paremaks annab minna"Laususin endale taas mõtetes .

Siis tegi ta mu lahti ning ma võtsin käterätiku mis laual vedeles et sellega enda suud pühkida kuid see oli verine ning ma karjatasin komistades taas toolile otsa.

Veri hakkas suhu tilkuma kuid ma sülitasin selle kiiresti välja .

"Minu kabinetti ei sülitata " Ütles ta ja tegi seda järgi .

Võttsin siis padja ning õnneks oli see puhas ning pühkisin sinna oma suu . Lõpuks sain talle vastata .

"Sa oled värdjas , sa loll ei tea mis teed , t*ra sul viga on" Karjusin ja olin teda kätega peksma läinud mis mulle endalegi veider tundus .

Igal pool oli veri ning laibad mis ajasid öökima kuid ma hakkasin karjuma .

"Ära nüüd hulluks mine eks" Ütles ta naerdes .

"Tule " Ütles ta ja hakkas mind vere poole tirima .

"Lase mind lahti väärakas" Karjusin ja peksin teise käega teda . Ta ei teinud sellest väljagi ning tiris mu läbi vere nagu mingisuguse porilombi .

"Tahtsid ,said" ´Ütles ta ning tõmbas mu oma embusesse ning hakkas keerutama .

"Lase mind lahti , sa ei saa üldse aru " Karjusin ja lõin talle jalaga kõhtu ning käega näkku . Kuna ta lahti lasi panin jooksu .Jooksin välisukse juurde et seda avada kuid see oli lukus .

"Perse " Karjusin ja jooksin ennast ära peitma . Kuna oli juba pime ei näinud ma täpselt kus ma olen kuid jooksin esimesest uksest sisse ning peidsin ennast millegi taha ära , see oleks nagu hiiglaslik nukk olnud , kuid ma ei suutnud seda tuvastada.

Kuulsin alla tulevaid samme ning seda kuidas ta midagi rääkis ,"Ta laulab ?" Küsisin mõtetes ,kuna kuulsin kuidas ta laulis: "Kui oled kuskil siin siis tea , ei sul nüüd üldse ei vea ,sest mina sinu nahka nüüd pään ja täiskõhuga magama lään sest sina seal ma üldse..." Purskasin naerma , kuid panin kähku käe suu ette kuna ta jõudis ukseni kus ma olen .

"Sa oled siin" Lausus ta vihaselt .

"Leidsid ka koha kuhu tulla " Naeris ta , ma ei saanud aru mida ta sellega mõtles . Ta näitas tuld minupoole . Karjatasin ja panin jooksu .

"Siin sa oledki "Lausus ta .

"See...see..." Kokutasin vaadates toa poole .

"Jaa , see , see on laip nagu sa ise nägid " Lõpetas ta lause minueest .

"Lase mind lahti sitapea"Karjusin .

"Sellest tuleb köök ja sellest vannituba ,ma võin sulle isegi plaani näidata" Ütles ta naerdes .

"Kurat , sa kohe üldse millestki aru ei saa ? Lase mul minna värdjaaaaaas" Karjusin vihaselt ning hakkasin teda peksma .

"Lõpeta" Karjus ta vihasemalt kui mina ning hakkas mind üles vedama .

"Lase mind lahtiiiii" Karjusin .

"Looda sa , enne peaksid sa maha rahunema " Ütles ta irvitades viis mind ühte ruumi ning pani kappi kinni .

"Lollakas , lase mind välja" Karjusin ja hakkasin nutma .

" Räägin jälle iseendaga ?" Küsisin . Järsku tegi ta kapiukse lahti ja lõi mind niiet ma pea vastu seina ära lõin ja kindlasti oimetu olin .

"Autsss" Ütlesin vaikselt kui oma pead puudutasin ning üles ärganud olin .

"Jaa ... ma ei tea... saad sa aru , meil on vaja mega suurt voodit ... jaa , selleks on ka vaja ju... ei sa ei kuula mind lõpunigi ... tead... too meile see voodi ... kuula ... too see voodi , said aru ?... aitab ... jah ... ei ... ma ei viitsi sind kuulata ... tõesti?...ma ei vajanud ... mine pekki ..." Kuulsin teda telefoniga rääkimas.

"Täielik jobu"Kuulsin uuesti teda lausumas .

Järsku käis mingi kolks siis sammud trepist üles ,siis trepist üles ja jõudsid siia .

Lask ja teinegi lask .

Hakkasin hingeldama .

Ma ei teadnud mida teha .

"Kus ta on ?" Küsis keegi .

"Ma ei tea ju" Vastas keegi vastu .

"Ryan?" Hakkasin ehmudes ust peksma .

"Suze ?" Karjus ta siis .

"Ma olen siin " Karjusin ja peksin täiest jõust ust kuni ta selle avas ja ma talle kaela kukkusin .

"Suze " Laususid ka Grethe ja Christopher .

"Miks sa ära jooksid?" Küsis Ryan siis .

"Ma ei tea , ma ei tea" Korrutasin ja kallistasin teda uuesti .

"Lähme , siin on täielik veresaun " Ütles Grethe .

"Mis siin juhtus üldse ?" Uuris siis Christopher.

"Ta lihtsalt ... mõrvas minu silme all kõik oma käsilased" Ütlesin vaikselt .

Ryan pühkis mu pisaraid mis mulle silma olid tekkinud .

"See on läbi " Ütles ta ja viis mind alla autosse .

Läksime neist tagapool alla .

"Kas nad käivad?" Uurisin Ryani käest .

"Õigus jah , mul läks meelest sulle öelda ." Vastas ta naeratades .

"Niiet jah?" Küsisin .

"Jap" Vastas ta .

"Palju õnne" Karjusin .

Nad ainult naeratasid .

Läksime võtsime ka oma asjad ning pöördusime minu juurde .

"Vähemalt ei pea ma teda enam kunagi nägema "Mõtlesin kui olime juba auto juurde jõudnud .

"Suze ette " Karjus Grethe mulle .

"Omg" Laususin vastu .

"Noor armastus "Naeris Ryan .

"Ha-ha-ha-haa, väga naljakas eks" Lausus Grethe ülbelt vastu .

Sõidsime kiiresti mis mulle ei meeldinud.

Kuid ma olin vait ja ka Ryan ei lausunud midagi , kuulda oli ainult Christopheri ja Grethe juttu .

#Koju jõudes#

"Issand küll" Karjus ema ja tuli mind kallistama .

Ta kallistas ka teisi ja tänas neid .

"Kus sa tegelikult olid ?" Küsis ema järsku ning pani söögi lauale .

"Ehm , räägin kui sööma lased hakkata " Laususin talle .

"Minu pärast hakake " Ütles ta ja naeratas istus siis ise laua taha ja jäi ootama kuni ma alustan .

Olin rääkinud talle terve loo kuidas ma sinna läksin ja miks mind kodus polnud. Ema vaatas mind ehmunud pilguga .

"Miks sa meile ennem ei rääkinud?" Küsis ta .

"Ma ei tahtnud et te sellest teaksite , ainult Sam teadis ." Laususin

"Kus ta on?" Küsisin siis järsku .

"Üleval vist" Ütles ema .

"Mis mõttes vist?" Küsisin .

"No , me ei saa nii hästi läbi ning ta ei ütle mulle midagi kui kuhugi läheb" Ütles ta pisarad silma tekkimas.

"Okei , ma lähen vaatan mis ta teeb ja lähen magama kuna olen surm väasinud eks ?"Ütlesin neile kõigile otsa vaadates .

Kõik noogutasid ainult Ryan jäi kurvaks . Seega kinkisin talle väikese musi .

"Tsauks " Hüüdsin neile siis ja läksin üles .

Jalutasin ukse taha ja koputasin .

"Mida" Karjus ta tüdinult .

"Lased sisse ka ?" Küsisin .

"Suze , sina ?" Küsis ta ehmunult .

"Jep" vastasin talle.

Rääkisime pikalt ning käskisin tal homme või täna emalt vabandust paluda .

Käisin pesus ja läksin magama .

#hommik#

Ärkasin ja kobasin käekella järgi mis tavaliselt laual seisis ning seal ta oli . Vaatasin kella , 13.28 .

"Okei " Laususin .

Äratuskella mul polnud , kuna kõik mis mul olid lõin ma vastu seina puruks.

Sirutasin ja panin riide ning läksin alla .

"Tsau emps " Ütlesin ning läksin kööki .

"Tsautsau" Vastas ta .

"Unemüts ärkas" Lausus Grethe .

"Ha-ha-ha" Laususin ja läksin nendega koos telekat vaatama .

#1aasta hiljem #

Oli hommik ja nagu alati oli meil kombeks vaadata hommikuti telekat . Tavaliselt mina seda eriti ei teinud kuna ma ei jõudnud , mina ärkasin alles poole päeva pealt ning läksin alati kohvi võtma .

Nägin et ema oli rõdul ja luges lehte . Otsustasin sinna minna .

Nii kui ma sinna läksin ja kohvist lonksu võttsin purskas see mul suust ning otse ema ajalehe peale .

"Midaa..?"Karjusin ja jooksin tuppa hüüdes emale poole köögi peal

"Sorry" ning jooksin elutuppa.

"Nad on siin"Karjusin ja Grethe ja Christopher vahtisid mind kui totakat .

"Kes ?" Küsis Grethe uniselt .

"Steven ja ta käsilased" Karjusin ja samal hetkel tuli ema elutuppa ja küsis :

"Mis siis toimub? Ja kes need on?" Viipas ta käega õue .

"Need ? Ema , need jobud jahivad mind , nende käes ma olingi " Ütlesin paanikas olles , nüüd tegi seda ka ema .

"Me peame põgenema" Hüüdis Christopher ja hakkas asju kiiresti pakkima .

Seda tegid ka kõik ülejäänud.

Sõitsime autoga minema ja põgenesime välismaale .

#2 kuud hiljem#

Nüüd elame me teadmatta saarel ägedat elu . Tegelikult tahtsime hawaile minna , aga sel ööl oli torm ja me läksime laevaga teadmatta saarele , vähemalt siin ei elanud kedagi okei , mingid imelikud siin elavad .

Ema oli isa maha jätnud , tegelikut ei tahtnud ta seda teha , aga kuna ta oli tööreisil ja meil kiire oli ei jõudnud me talle helistada ja teatada et me ära sõidame .

Grethe ja Christopher elasid ka õnnelikult koos ,aga meiega kuna meist oli ühine pere saanud .

Samanda ei kavatsenud küll kaasa tulla , aga tõime ta vägisi nüüd on ta muidugi vihane et me ei läinud Hawaile vaid ei tea kuhu . Kuigi ta peaks õnnelik olema et tal siin üldse mingi poiss on .

Ja mina ning Ryan ?

Mina jätsin ka Ryani maha , väga lihtsal põhjusel ta ei armastanud mind vaid teeskles koguaeg . Ütlesin talle midagi ja ta ei tulnud mulle isegi järgi , mis oli isegi hea , ning andeks ka palunud pole ega isegi valesi välja mõelnud pole mis on loomulikult super ! Kuna nüüd on mul keegi uus , nimega Neiroye .

Ma nägin Ryanit viimati mingi eidega suudlemas ning mu viimased sõnad talle olid:Ma vajasin sind, aga sa tegid mulle hoopis haiget" Ning lahkusin .

Nüüd elamegi teadmatta saarel kõik õnnelikult koos !

The end...

_________________________

Viimane osa :)

Kuidas meeldis ?

Нравится 19