Suvi on algamas. Räägitakse, et suvi on muutuste aeg ja nii see on ka minu elus. Ma kolin isa juurest ema juurde. Ma pole teda ja oma nooremat venda näinud juba ammu.

Vaatan ringi oma toas. See on nii tühi, siin olen veetnud pool oma elu. Siit on nii valus lahkuda aga peab. Ma ei suuda siin suures linnas elada. Pealekauba ei salli ma oma kasuema.

Ohkasin ja lahkusin 'oma' toast. ''Emily tule juba'' hõikas isa alt. Ma ei hakkanud midagi vastama, kõndisin lihtsalt esikuni. Siin on isal korter aga emal on oma maja.

Võtsin oma viimase kotti ja lahkusin. Isa ootas mind juba auto juures, suits näppus. Peale seda kui nad emaga lahku läksid hakkas isa suitsetama. Viskasin oma kotti taha istmele ja ise istusin ette.

Peagi algas pikk sõit. Pool sellest ma loomulikult magasin aga kui linna sisse sõitsime siis ma olin ärkvel. Linn oli väiksem kui ma arvasin, inimesi oli vähem, liikult väiksem. Kõik tundus nii rahulik.

Peagi jõudsime väikse maja ette. Ma astusin välja ja suundusin kohe ukse juurde. Kopputasin. Uks avanes ja vastu vaatas blond naine. ''Ema'' sosistasin ja kallistasin teda ''Tere Rebecca'' ütles isa mu selja taga. Ema eemaldub minust.

''Tere John'' ütleb mu ema ükskõikselt. Isa toimetas mu kottid mu tuppa ja lahkus. ''Kus Marcus on ?'' küsisin emalt ''Sõpradega väljas'' vastas ta lühidalt.

Otsustasin vaadata telekat. Ma ei saanud ju välja minna. Kõik on nii võõras. Peagi sai söök valmis, istusime emaga lauda ja sõime. Loomulikult rääkisime ka juttu. Ema on olnud mulle alati nagu sõbranna.

Kui söödud sai siis ma pesin nõud, kuigi ema vaidles sellele vastu. Peagi jõudis ka vend koju, ma jooksin teda kallistama. Ma olen nii palju oma väikevenda igatsenud.

Hiljem pakisin oma mõned asjad lahti. Mööbeldasin natuke toaga ja lõppuks olin nii väsinud, et vajusin voodisse pikali. Märkamatult uinusin.

//

Hommikul ärkasin heleda päikse peale üles. Ma sirutasin ennast natukene ja siis tõusin voodist püsti. Polnud suurt isau üles tõusta aga jama oleks nii kaua magada.

Võtsin mõned oma asjad ja läksin pesema. Kui vannitoast väljusin kuulsin ukse kella. Vend magas veel ja ema oli tööl, mis mul muud üle jäi kui ise minna ja see uks avada.

Ust avades vaatas mulle otsa hästi armsad pruunid silmad. Selle poisi keha oli mõnusalt pruunikas ja musklis. ''Amm tere'' ütlesin. Poiss vaatas mind, selleks oli ka põhjus.

Ega iga kord sulle uksele ei tule vastu tüdruk kellel on ainult rättik ümber keha ja juuksed tilguvad veest.

''Kas Marcus on kodus ?'' küsis poiss peale pikka vaikust ''Jah on kül, ta magab veel'' nii kui ma olin selle lause öelnud jooksis keegi suure mütsuga treppist alla.

''Jouu mees'' ütles poiss tuppa astudes ''Mis sa passid siin mu alasti õde ?'' küsis Marcus. Ma ei hakkanud edasi kuulama vaid liikusin oma toa poole.

Ma panin riidesse, tegin juuksed korda ja siis pakkisin kõik alles jäänud asja lahti. Kui tagasi suurde tuppa jõudsin olidx poisid läinud.

Ma otsustasin ka välja minna, tegin end kiirelt korda ja lahkusin majast. Päike paistis, väljas oli küllaltki palav.

Ma jalutasin ringi, kõik oli nii igav. Peagi jõudsin metsa. See polnud just eriti tihe mets. Loomulikult läks vahepeal tihedamaks.

Just siis kui ma mõtlesin tagasi minna nägin järve. Päike peegeldasi veele, see oli imeline koht. Ma istusin järvele suhteliselt lähedale.

Järsku märkasin enda kõrval poissi, ma ehmusin. ''Tere'' ütles too oma madala ja vaikse häälega ''Ttere'' vastasin samaga, olin siiani küllaltki kohkunud.

''See on ilus koht'' jätkas poiss, ma noogutasin. Ma polnud kindel kas ta seda nägi aga ta näole ilmus naeratus.

''Sa oled siin uus ?'' küsis ta peale pikka vaikust ''Jah, kolisin siia oma ema juurde'' vastasin ja jäin korra mõttesse.

''Ma olen ka uus, nädal tagasi kolisin siia'' rääkis poiss. Järsku koli poiss kadunud, ta lahkus sama kiirelt kui tuli. Ma ei mõelnud sellele kaua.

Tõusin püsti ja sammusin tagasi tuldud teed. Järsku põrkasin kellegiga kokku. See oli mu vend. ''Mis sa siin teed ?'' küsis ta kohe ''Ei näe ? Jalutan kodu poole'' ütlesin poisile.

''Mm kodu on seal pool'' näitas ta käega, mis tähendas et mul oli natukene vale suund, ma punastasin.

Ma ei hakkanud midagi ütlema vaid võtsin õige suuna ja kõndisin venna juurest minema. Huvitav mida Marcus metsas tegi.

Ma mõtlesin erinevaid teoorijaid, kuni jõudsin koduni, ema oli kodud. ''MA OLEN KODUS'' hõikasin üle maja. ''MA OLEN KA'' hõikas Marcus vastu.

Ma olin šokeeritud. Kuidas ta kül koju jõudis enne mind ?

Нравится 292