Just siis sisenes Kalmer. ''Kuule Oskar, mis sinuga juhtus?'' küsis Kalmer muiates. ''Las su uus klassivend räägib,'' lausus Oskar oiates. Poiss püüdis end püsti ajada, kuid Tõnis surus ta pikali ja astus jalaga talle kõhu peale. ''Sina, Oskar Kaldmaa, oled minu tallalakkuja ja selleks sa ka jääd. Kui sa püüad vastu hakata, siis arvesta sellega, et hakkame sind igal õhtul piinama,'' ütles Tõnis naeratades ning virutas poisile jalaga. Oskar oigas veel hullemini. ''Ära soiu seal, kuradi surija. Sa ei teagi vana raibe, mis on elu! Sinu elu on olnud mõttetu ninnu-nännu, mina aga tean, kuidas elada. Nii et kui tahad minuga hästi läbi saada, täidad sa minu korraldusi. Ja sina samuti Raimo!'' käratas Tõnis. Kalmer vaatas jahmunult pealt, kuidas Tõnis ohjad oli haaranud ning ta tundis selle üle ainult heameelt. ''Sain aru küll,'' piiksus Raimo vaikselt. ''Natuke kõvemini, Mehhikos veel ei kuuldud.'' Tõnis irvitas Raimole näkku. ''Või teiesugused sitavaresed tulete mind kohe norima. Kasvatust pole kodus antud või? Mingi hale matsikari. Siia tuppa ma elama jääda ei kavatse. Mingid haledad tappaandjad siin ainult elavadki, kelle vanemad on ka ilmselt samasugused,'' rääkis Tõnis aeglaselt, venitades igat sõna, et see Kaldmaa poistelt hinge seest põletaks. ''Arenege nurgas,'' ütles ta lõpetuseks ning lahkus.
PÄEV HILJEM: Järgmisel päeval oli V rühma kavatajaks Liis Hallik. Harilikult oli nii sätitud, et igal rühmal oli kaks kasvatajat. Liis oli muusik ja kunstnik ning samas ka range. Paljud arvasid tema kohta, et naine on boheemlane ning nad saavad teda kergelt tüssata. Kuid Liis andis eelmisel aastal vastulöögi ning võttis suure seltskonna jagu enda rühma poisse vahele, kui need promenaadil kambakesi suitsu kimusid ja alkoholi tarbisid. Ühe kuuga visati koolist välja 3 poissi, ülejäänud kaks, kes vahele jäid, pääsesid kergemalt. Üks nendest pääsejatest oli ka Valdur Kovalenko.
Kell oli saamas viis ning õppimistund lähenes. V rühm õppis Tõnise klassis. ''Nii, täna on hea päev, et rühmavanem ja toavanemad ära valida. Õppida teil väga palju ei ole. Alustame toavanematest. Kes peaks saama 12. toas toavanemaks? See on tuba, kus elavad Kaldmaad, Kalmer ja meie uus õpilane Tõnis,'' ütles Liis. ''Oskar,'' pakkus Valdur. Tõnis märkas, kuidas Oskar Valdurile silma tegi. Uustulnuk mõistis, et neil peab olema mingisugune kokkumäng. ''Mina pakun Tõnist,'' teatas Kalmer. ''Tõnis,'' ütles ka Raimo. Oskar jahmus. Vanem vend saatis Raimole kurjustava pilgu, kuid see vaid naeratas. Tõnis oli asjade käigust üllatunud. Kas Kaldmaade mõjutamine hakkab siis nii võimsalt mõjuma, küsis Tõnis mõttes endalt. ''Mina pakun ka Tõnist,'' lausus Maario, kes oli rühmas kõige noorem. ''Hästi. Jääb siis nii, et Tõnis saab toavanemaks. Kalmer, sa juhenda siis teda, ta on siiski meil uus,'' ütles kasvataja Liis. Tõnis jälgis, kuidas edasised toavanemad paika pandi. Kuna ta kedagi ei teadnud, jäi ta edasise aja jooksul erapooletuks. Lõpuks olid toavanemad määratud. ''Nii, nüüd hakkame siis rühmavanemat valima. Rühmavanem on kasvataja abikäsi. Rühmavanema kõige tähtsam aspekt on see, et ta peab teistele eeskujuks olema. Nii, keda te siis tahate rühmavanemana näha?''
''Tõnist.''
''Raimot.''
''Valdurit.'' Kuna rohkem pakkumisi ei tulnud, pandi kolm nime hääletusele. ''Nii, kandidaatideks on Tõnis, Valdur ja Raimo. Tõstke nüüd käed, kes on Tõnise poolt.'' 12 õpilase kohta tõstsid käed 3 inimest. ''Kes on Raimo poolt?'' Klassis tõsteti 2 kätt. ''Ja Valduri poolt?'' Nüüd tõstsid käe seitse õpilast. ''Niisiis on asi otsustatud. Valdur, jõudu sulle siis sellel aastal rühmavanemana ning vaata, et sa teistele eeskuju ka näitad. See on koht, mida on kerge saada, kuid ka kerge kaotada,'' ütles Liis. Tõnis pani Liisi ütluse endale kõrva taha. Vaatame siis, kaua sa rühmavanem oled, mõtles Tõnis. Noorukil oli kavas värske rühmavanem oma positsioonilt kukutada. Noormees ei viitsinud rohkem seda teemat enda peas arendada, vaid asus geograafia kodust tööd tegema. Õppimistund kulges omasoodu, kuni kell kuus sai ning kõikidel oli õpitud. Rühm suundus internaadi poole. Tõnis otsustas minna läbi õue. Tal oli kavas veidi pead tuulutada. Kuid tema ei olnud ainus, kes otsustas läbi õue minna. Üks siilipeaga poiss jooksis Tõnisele hingeldades järele. ''Tõnis, oota!'' hüüdis ta. Tõnis pöördus ümber ja sai aru, et teda kõnetanud poiss on Ingmar. ''Mis mureks?'' küsis Tõnis. ''Ma pean sulle midagi rääkima. Kas sa panid tähele, et ma ei hääletanud Valduri, vaid sinu poolt?'' küsis Ingmar. ''Panin tähele jah. Aga ma ei oska sellest midagi arvata. Küllap mind, kui uut kasvandikku ei taheta kohe rühmavanemaks lasta.''
''Ma hääletasin sinu poolt, kuna ma vihkan Raimot ja Valdurit!''
''Misasja? Miks ometi?''
''Kas sa siis ei teagi, kes Raimo on?'' Nüüd meenus Tõnisele pealtkuulatud vestlus Mariana ja Karmo vahel. ''Ma ei saa sinu mõttekäigust aru Ingmar.''
''Raimo on pede,'' sosistas Ingmar. ''Las ta siis olla. Mul ei ole nende vastu senikaua midagi, kui nad teisi ei kuku ahistama.''
''Just selles asi ongi. Raimo ahistas mind eelmisel talvel. Ja Valdur samamoodi,'' ütles Ingmar nutma hakates. Tõnis talutas ta kiiruga kooliväravate juurde, et neid ei märgataks. ''Ära nuta nüüd. Aga oled sa asjast kellelegi rääkinud?'' küsis Tõnis osavõtlikult. ''Ma ei julge. Palun, ära sina ka midagi tee. Lihtsalt, see on raske,'' ulgus Ingmar. Tõnis kallistas poissi. ''Ole mureta. Mitte keegi ei tee sulle enam niimodi. Enne siia kooli tulekut kiusati mind ka jõhkralt, aga ma ei lase sinuga selliseid asju teha. Need tatikad peavad oma tegude eest maksma,'' lubas Tõnis. Ingmar ehmus. ''Mis? Kavatsed neile tappa anda?''
''Oh ei. Sa pead kinnitama kogu juttu, mida sa mulle rääkisid ka kasvatajale, vanemkasvatajale ja võib-olla isegi direktorile. See ei saa niimodi jääda. Sinuga pandi toime seksuaalkuritegu, sa ei tohi kõike niisama jätta!'' hurjutas Tõnis. ''Mis see mulle annab? Teiste ülesandmine ei kergenda ju mu hingepiinu.''
''Ei kergendagi, aga nad on karistuse ära teeninud. Kas sa tahaksid, et nad ka teisi sinuealisi ära kasutavad? Kui sa neid üles ei anna, siis hakkavad nad teisi meie rühma poisse ka seksuaalselt kuritarvitama. Neil tekib karistamatuse tunne.'' Ingmar suutis nutmise lõpetada ning jäi vait. ''Võib-olla on sul õigus. Aga kuidas me seda asja ajama hakkame?'' küsis poiss hirmunult. ''No alustuseks räägime Liisiga. Ma tulen sinuga kaasa, igaks juhuks. Ning siis vaatame edasi. Kui vaja, lähme asjaga politseisse välja. Ja ma usun, et seda me ka teeme. Tule nüüd, astume enda eest välja,'' ütles Tõnis. Koos Ingmariga suundus V rühma uusasukas uue maja fuajee suunas.
Noored jõudsid enda korrusele ning kasvataja istus parasjagu enda laos. ''Kasvataja Liis, kas ma saaksin teiega rääkida?'' küsis Ingmar. Liisile ei jäänud poisi nutetud silmad märkamata. ''Mis juhtus?'' küsis ta. Ingmar tammus ühelt jalalt teisele ega osanud midagi vastata. ''Tule sisse ja sulge uks,'' ütles Liis lõpuks. Tõnis kõndis eemale ning Ingmar jäi kasvatajaga asjast rääkima. Tõnisel ei olnud plaaniski kuulata, kuidas Ingmar selle ära räägib, ta jaoks oli tähtis see, et asjaosalised oma karistuse saaksid. Kui intrigant asja üle veel korra mõtles, pidi tal süda pahaks minema. See, mis Ingmariga tehti, oli tülgastav. Tõnis jõi tualetis vett, kui Ingmar tema juurde saabus. ''Tõnis, ma sain asja räägitud. Kasvataja on üpriski šokeeritud, ta ei uskunud, et Valdur ja Raimo millekski selliseks võimelised on.''
''Ütle mulle siit koolist inimene, kes oleks seda uskunud! Isegi Kalmer ei usuks. Ma tahan nendest raisakotkastest juba lahti saada,'' teatas Tõnis vihast hambaid kiristades. ''Räägi, mis edasi saab!'' päris Tõnis. ''Ei tea veel. Asja hakatakse peale sööki ajama, ning kasvataja ütles, et ta annab selle politseisse.'' Tõnise hing juubeldas. ''Oi see on raske. Annaks jumal, et nad sind millalgi norima ei tule.''
POOL TUNDI HILJEM: Valdur ja Raimo olid sööklast väljumas, kui kasvataja Liis end nende poole pööras. ''Minge ja oodake mind lao juures. Ma tahan teie kahega rääkida,'' lausus naine jäiselt. Raimo imestas. ''Olgu,'' sõnas Valdur ning nad suundusid minekule. Kui nad trepist üles sammusid, söandas Raimo küsida:''Miks Liis meiega rääkida tahab?'' Valdur vaatas talle sama juhmilt otsa, kui Raimo talle. ''Ma tõesti ei tea,'' vastas ta ning istus aknalauale. Peagi saabus ka Liis. Naine avas lao ukse ning kutsus poisid sisse. ''Valdur, pane uks kinni ja keera lukku!'' käskis naine jäiselt. ''Nii, rääkige nüüd, mis teema teil Ingmar Saarega on?''
''Mingit teemat ei ole,'' vastas Valdur õlgu kehitades. Liis ärritus, kuid püüdis end tagasi hoida. ''Miks mulle siis räägiti, et te olete teda seksuaalselt ahistanud?'' küsis naine häält tasandades. See nõudis naiselt suurt pingutust. ''Me pole midagi seesugust teinud,'' ütles nüüd Raimo. ''Aga miks peaksid inimesed mulle valetama? Kumba ma siis uskuma pean? Kas teid, või isikut, kes seda mulle rääkis?''
''Ma arvan, et meid. Aga kes teile üldse sellist valet luiskas?'' küsis Valdur. ''Vaata, see ei puutu sinusse! Ning äkki see ei olegi vale. Nüüd on nii, et ma tahan teie suust tõtt kuulda ja jalamaid!'' vihastus Liis ning kõrgendas häält. ''Me ei ole midagi teinud,'' kinnitasid Raimo ja Valdur ühest suust. ''Nüüd aitab! Kas te ei mõista, kui tõsist moraalset kahju te Ingmarile teinud olete?'' kärkis Liis ning tõusis püsti. ''Nüüd on nii, et te võite minna, aga homseks on asi vanemkasvataja, direktoeri ja politseinike laual. Ingmar annab avalduse sisse. Ning teie võite kindlad olla, et te lendate siit koolist kus kuuskümmend,'' lubas Liis kindlalt.

Нравится