„Noh, kas sa usud või ei?“ küsis poiss vaikselt ja vaatas tüdrukule sügavalt silma.

„Usun mida?“ vastas tüdruk kergelt ehmudes.

„Sa kuulsid küll,“ rääkis poiss edasi, „ma just küsisin sult seda. Kas sa usud üleloomulikku jõudu või ei?“

„Ma ei tea,“ ütles tüdruk häbelikult.

„Kuidas ei tea?“ hakkas poiss peaaegu pettunult rääkima, „ei saa olla, et ei tea. Kas sa usud või ei? Mõtle hoolikalt ja siis vasta. Ma olen kindel, et sa tead vastust.“

„Miks sa teada tahad?“ päris tüdruk uudishimulikult.

„Sel on väga lihtne selgitus,“ vastas poiss muiates, „siis ma saan teada seda, kas mul tasub sulle seda tõestada või ei.“

„Mida tõestada?“ küsis tüdruk rõõmsalt naeratades.

„No sa üldse ei kuula,“ rääkis poiss tüdrukule vastu naeratades, „üleloomulikku jõudu muidugi! Vaat, kui sa usud seda isegi, siis mul pole mõtet seda sulle tõestada, aga kui sa ei usu, siis ma tõestan seda sulle.“

„Miks just nii pidi? Kas pole mitte targem seda tõestada siis, kui usutakse?“ rääkis tüdruk lõbusalt.

„Sel pole mitte mingisugust tähtsust, kas on targem või ei, kuid kui hoolikalt mõelda, siis paistab minu variant ikkagi parem. Võib olla sinagi saad sellest kunagi aru, võib olla mitte. Ka sel pole mingit tähtsust. Kõik asjad ei peagi alati arusaadavad olema,“ vastas poiss.

Tüdruk vaatas poissi sõnatult ja hakkas juba suud avama, et talle vastata, kuid poiss jätkas rääkimist, „Tead, ma teen sulle asja lihtsamaks. Sa ei pea mulle ütlema, kas sa usud või ei, vaid sa hoopis näitad seda mulle.“

Poiss võttis enda viigipükste taskust mingi asja, kuid tüdruk ei saanud veel aru, mis see oli. Ta oli väga elevil ja päris poisilt huvist, „mis see on?“

Poiss naeratas ja näitas tüdrukule taskust võetud asjakest. See oli ilus sõrmus, mis oli kaunistatud ümbert ringi väikeste smaragdidega. Imestunud tüdruku suu avanes ja ta ei osanud selle kohta midagi öelda.

Poiss jätkas rääkimist, „see sõrmus on sulle. Sa tõestad mulle oma usku vastavalt sellele, kumba kätte sa selle paned.“

„See on liiga kallis! Ma alles täna kohtusime ja ma ei saa nii kallist kingitust vastu võtta,“ segas tüdruk vahele.

Poiss jätkas selgitades, „seda see sõrmus kindlasti pole. Seda sul vaja karta pole. Sel sõrmusel pole väärtust. Kui mõni juviir seda vaataks, siis ta ütleks, et see on mingi odav võltsing, aga tegelikult seda see kindlasti pole ja see on kohe kindlasti ainulaadne. Ma saaks selle sarnaseid sõrmuseid nii palju kui tahaks, kuid need kõik oleks siiski erinevad. Erinevused on vastavalt saaja iseloomule. See sõrmus on sinule mõeldud, kui sa seda ei taha, siis sa võid selle vabalt minema visata, kuna see sõrmus ei kuulu mitte kellelegi teisele, kui sulle. Ja pealegi kas valentini päeval ei peaks sinusugustele neidudele kingitusi tegema?“

Tüdruk naeratas selle peale, ja oli sellest jutust natuke segaduses, kuid jätkas vaikides poisi kuulamist.

„Sõrmusega on sellised lood: kui sa paned selle endale parema käe sõrme, siis usud ja ei vaja tõestamist, et siin maailmas on üleloomulikke asju olemas; kui sa paned selle vasaku käe sõrme, siis sa ei usu ja tahad tõestust näha.“

Poiss ulatas sõrmuse tüdrukule, kes selle vastu võttis ja jäi seda seda vaikselt imetlema.

Peale natukest vaikimist küsib tüdruk, „aga mida siis, kui usud ja tahad ikkagi tõestust näha või kui ei usu ja ei taha ka uskuma hakata?“

Poiss muigas ja vastas, „selliseid variante lihtsalt pole ja need pole ka minu teha ja alati on kõik siiski valida suutnud.“

Tüdruk päris mängleva imestusega, „kas sa ajad selliseid jutte siis igale tüdrukule, keda sa iga päev kohtad?“

Poiss vastas ausalt, „ei, muidugi mitte! Mitte igale tüdrukule ja kindlasti mitte iga päev, kuid see pole hetkel tähtis. Hoopis näita mulle parem, kas sa usud üleloomulikkusesse või ei – pane sõrmus sõrme. Ma vastan su eelmisele küsimusele natuke hiljem.“

Tüdruk vaatas poisile näkku ja siis vaatas sõrmust. Ta mõtles pingsalt ja oli lõpuks otsuse teinud. Sõrmus libises kergelt vasaku käe sõrme.

„Mis nüüd?“ küsis tüdruk uudishimulikult, „kuidas sa siis mind uskuma kavatsed panna?“

„Miks ma seda peaks tegema?“ päris poiss südamest naerdes, „sa usud seda ju isegi. Sa panid sõrmuse sinna sellepärast, et tahtsid tõestust näha.“

„Kust sa seda teadsid?“ küsis tüdruk imestunult.

Lõpetanud naermise hakkas poiss edasi rahulikult rääkima, „seda oli sinu pilgust näha. Täpsemalt mul pole aega selgitada, kuna tänane päev hakkab kohe läbi saama. Kuid mul on veel aega vastata sinu varem esitatud küsimusele.“

„Kell saab kohe kaksteist. Sa mõtled midagi tuhkatriinu sarnast?“ segas tüdruk korra vahele.

Poiss jäi korraks mõttesse ja siis jätkas, „mitte just seda, aga midagi sinna poole. Nüüd ma vastan su küsimusele, et kas ma annan sõrmuseid igaühele, kuna teadsin, kuidas teised sellele reageerinud on? Vastus sellele on kindlasti ei. Sina oled esimene ja viimane. Lihtsalt on palju minusuguseid ja ka palju tüdrukuid unistustega, kellest mõni võib leida minusuguse poisi. Kes või missugused me täpsemalt oleme, seda ma ei oska öelda, kuid see pole nii tähtis, kui see, et sina said endale minu ja sinule ma ka jään. Kui sa enam ei vaja mind, siis ma lõpuks lihtsalt kaon su elust sama kiiresti, kui olin täna sinna tulnud“

Tüdruk vaatas imestunult ja isegi natuke kohkunult poisile otsa. Ta kohkus veel rohkem, kui märkas, et poiss hakkas läbi paistma ning hajus järjest rohkem.

„Mida see tähendab? Ma vajan sind veel, sa ei tohi kaduda!“ ütles tüdruk kiiresti.

„See tähendab, et tänane päeva on läbi ja koos sellega ka minu aeg, vähemalt selleks aastaks. Ma usun sind, kuid kahjuks see ei ole minu teha. Ma olen siin päevas kinni ja ma ei saa siit lahkuda. Kui sa tuled järgmine aasta samale peole, siis tulen ka mina, sinu uskumine toob mu tagasi,“ vastas poiss ja kadus täielikult.

Tüdruk jäi vaatama kohta, kus poiss oli natuke aega tagasi olnud, hoides käega kinni sõrmes olevast sõrmusest, ainukesest asjast, mis oli poisist maha jäänud mälestuseks.

Нравится 2