Kord kohtusid armastus ja sõprus. Armastus küsis sõpruselt: " Kui mina olen maailmas olemas, siis miks üldse sind vaja on?"
Sõprus vastas: "Et jätta naeratus sinna, kuhu sina jätad pisarad"

Ma olen isekas , kannatamatu ja veidi ebakindel . Ma teen vigu , ma väljun kontrolli alt ja aeg-ajalt on minuga raske toime tulla , aga kui sa mu halvimate külgedega hakkama ei saa , siis põrgupäralt sa ei vääri mu parimaid külgi !

Minu ees on pikk tänav . Ma seisan siin üksinda , ilma sinuta . . . Vihma sajab plaginal alla . Mu valged tossud on juba märjad . Mööduvad sekundid , minutid , tund & teinegi , kuid sind ikka pole . Küllap oled sa kuskil , kus sul on parem olla , kuskil , kus mind ei ole . Voolab pisar , voolab teine , kolmas , neljas . Ma imestan , et mul üldse pisaraid jätkub . Kuid justkui välk selgest taevast jõuab mulle kõik kohale . " Sa pole mind väärt ! " ütlen ma naerusuil ning kõnnin edasi lõpu poole , sinna , kus ootab mind õnn .

Aeg möödub. Isegi siis, kui see näib võimatu. Isegi siis, kui iga sekundiosuti samm teeb haiget nagu tuikav haav. Aeg möödub ebaühtlaselt, jääb vahetevahel venima ja viivlema, aga siiski möödub. Isegi minu jaoks.

Нравится 2