Kirjutaksin lihtsalt oma loo, sest teema on tõsine ja ehk annab see naistel mõista, miks mehed joovad ennast põhja.

Alags joomine nagu ikka, pidudel, et oleks julgust. Aga mulle hakkas see kõik meeldima ja mulle meeldis täis olla. See oli omaette maailm, milles mina olin kõige tublim ja parem, tegelikult aga süüdimatu jobukakk. Aastad läksid , arvasin, et kui tahan , saan iga kell lõpetada. Kuigi ma jõin isegi salaja vetsus , ei arvanud, et see oleks suur probleem. Siis kui naine kõrval ei vaadanud , kulistasin ennast täis , püüdes jätta muljet, et ma olen piirdunud ühe õllega. Kusjuures juba siis kõik teadsid, et ma olen alkohoolik, ainult ma ise ei arvanud seda. Tulid mürgistused, jamad ,pahandused ja kõik läks tasapisi allamäge. Samuti vedasin kõiki oma naisi alt ja nad lahkusid. Lõpuks olin töökohata jota, kes ei pidanud paljuks ka vargile minna, et raha joomiseks saada. Mäletan, et olin imeosav manipulaator ja valetaja, et raha petta välja, lausa lunida. Mingiks hetkes jõin juba nii metsikult, et tuli deliirium ja psühhoos, haiglasse minek - ühesõnaga enam palju polnud jäänud. Siis hakkasin tunnistama endale, et olen alkohoolik, varem eriti mitte. Ma lihtsalt ei mõelnud sellele. Nagu udu oleks ees olnud. Surmahirm ajas silmad suureks. Tasapisi loobusin joomasõpradest leidsin kristlastest sõpru, kes mind alati ära kuulasid. Vahel jõin ennast täis ka jälle ja lahistasin nutta nagu debiilik, sest see ahastus on suur, enesetapu mõtted tulevad alkohoolikul ja ainus võimalus näib, et juuakse täis jälle ja just see ise põhjustabki valu. Põhjus ja lahendus üheskoos! Näiliselt.

Siinkohal ma annaks ühe vihje naistele - kui sa näed, et mees on ilmselgelt alkohoolik, siis küsi otse. Ja kui ta eitab - siis joob ta veel üsnagi kaua kaua , lörtsides sind ja ennast, alles siis kui surm silme ees, hakkab koitma miskit. Põgene selle egoisti juurest, kõige hullem ja halvem ja kurjem asi, mida jotast kallile kaasale teha saab, on võimaldada tal rahulikult aina jätkuvalt juua ette kujutada, et elus see probleeme ei tekita. Selline suhtumine võimaldab lahkuda ka kõige kallima jota juurest. Ja mida kallim see inimene ja ja rohkem sa loodad ja hoolid, siis seda kindlamalt tuleb lahkuda ja olla resoluutne. Kaassõltlane ise võimaldab tegelikult kogu sellel asjal jätkuda. Alles siis ja ainult siis, kui enam lihtsalt pole kellegagi manipuleerida, hakkab jota mõtlema. Osad lähevad prügikasti taha odekolonni ka jooma - need kes ei tunnista endale, et nad alkohoolikud on.
Ma mäletan neid hommikuid, kui ma naisele pisarsilmi lausa vandusin, et ei iial enam jne ja mis kõige kohutavam, ma ise uskusin ka seda siiralt. Aga murdsin kõik oma lubadused. Ja kui viimane naine lahkus, kes oli mulle kallis, jõin ennast suurest ehmatusest täis. See oli minu viis - läbi pudeli ainult maailma näha. Nii head kui halba, kõike.
Kannatus tulebki õpetama inimest ja ei tohi tema arengut pidurdada, püüdes teda igaltpoolt päästa, tema tööd ja muid asju ise korras hoida. Tuleb resoluutne olla , nagu armastav ema on resoluutne, et laps ei tohi kätt tulle pista, õpetades teda sellega õigesti elama. Kõige heaks kiitmine pole hea inimese tunnus, hea inimene hoolib niivõrd, et valibki raskema tee. Meest ei pea ju kohe pikalt saatma,aga pool aastat kainust on miinimum tõestus. Aga seda tärminit pead teadma ainult sina... sest muidu kui tähtajad paika pannakse, hakkab ta nende möödudes jalle solkima vaikselt. Just nagu rumal laps.
Kes juba probleemi tunnistab, seda tuleb esmalt aidata, mitte kohe kõike heaks kiitma. Kõigepealt tunnistab. Siis AA. Siis pool aastat kainus. Ja alles siis saab head asjad tagasi. Tunnistamine on indikaator küll, kus maal tüüp on, aga sõnadest on vähe kasu. Ma ka tunnistasin ja ikka isegi siis läks aastaid , enne kui midagi paremaks muutus.
Esimest napsi ei tohi võtta, siis on täiesti absoluudis kindel, et pannakse lisaks mingi hetk. Abi tuleb aga õigest ellusuhtumisest , mis seisneb mitte enda ihade rahuldamises, vaid teiste toetamises. AA-s aidatakse teisi ja selle eest vabaneb inimene ise pahest - joomisest. Alkoholism ise jääb alatiseks. Põhiline luul ongi joomaril see illusioon, et õpitakse ühel kenal päeval jooma rahulikult ja probleemideta, vähehaaval ja chillilt, nagu teised paistavad saavat ja paljud saavadki. Paraku tuleb joomatsükkel ja mees on nõus kasvõi nuga andma, et hommikul pohm väheneks. Seega kui mees ei tunnista probleemi täielikult, on täiesti kindel, et ta enda põhja laseb ja kui võimalik, kaasagi kellegi rebib.
Purjus inimene võib vabalt kellegi ka maha lüüa, kui sellist ärritada. Ärge tänitage oma meeste kallal, minge lihtsalt kodust minema, las istub üksi oma täispeeretatud toas ja laga sees näljas . Tänitamine ajab hinge täis jobul lihtsalt, pealegi juua täis peaga ei avasta eriti keegi, et tal muresi oleks oma joobega, elu hoopis põlvini ja kõik teisiti mõtlejad mingu metsa.
Kui kellelgi on muresid oma alkohoolikust mehega, siis kirjeldage, võin oma arvamust , subjektiivset, avaldada, kusmaal tüüp on oma eluga. Igaljuhul tee välja ON võimalik , aga raske. Osad aga leiavad selle tee üles

Нравится 9