Part 9 lõppes nii:

Läksime metroost maha, kui nägime suurt, valget, säravat, Bieberi piltidega täis O2 ARENAT, mis oli tulvil täis Bieberi fänne, koos oma plakatite, särkide, pusade ja muu selliste asjadega illustreeritud …

Head Lugemist…

Mina Londonis Story. Part 10

Illustreeritud või õigemini lihtsalt tulvil täis Bieber Feverid seal hulgas ka mina. Me liikusime samm sammu haaval talle lähemale. Jah talle Justin Bieberile, te loete õigesti. Samm sammuga ma tundsin, kuidas tema liigub mulle lähemale ja mina talle. See oli kõik nii imelik, aga nii see oli, selles olen ma kindel.

Vastu tuli mulle tuhandeid ja tuhandeid teenagereid. Enamused oli tüdrukud ja naised, aga oli üksikud poisid, aga need oli ka 5 aastased. Minu vanuseid oli kas ülimalt vähe, kui sedagi. Mind see ei huvitanud. Fännamine ei küsi, mis soost sa oled, nii et kellel midagi vastu ärgu plõksigu.

Suur Arena oli aina ligemal meile, kuna alguses olime nagu väljas. Pikk maa oli avaukseni. Keegi mind imelikult ei vaadanud ja miks peakski ? Suurbritannia on võrreldes Eestiga normaalsem riik, kui vaadata inimesi.

Kõikidel olid midagi seljas, käes, peas, jalas vms. Sealhulgas ka ikka minul. Mõned asjad unustasin küll maha, aga ikkagi. Liikusime ja liikusime. See Arena oli nii nii suur, et sinna oleks mahtunud sisse Tallinn kah. Jõudsimegi lõpuks ukse juurde. Seal veel midagi ei olnud v.a see, ett oli oli oli SUUR. Aga Bieberi fänne oli ka hullumeelselt. See oli rahvast täis, ei teadnud kas minna vasakule, paremale või üldsegi ülesse või alla ? Kuid siiski tuli minna edasi otse.

Siis oli OMG jälle, jälle kontroll. Raudselt ronitakse mulle püksi, oli mu esimene mõte. Väravates oli väike järjekord. Tuligi again minu kord. Kus mind katsuti jällegi alt ülesse, vasakult paremale, seest ja väljast, pealt ja ülevalt. Panin kotti värgile kust vaadati ka üle. Okei see oli korras, aga mina piiksusin. Hmm, mis siis see kord on probleemiks ? Võtsin mingid värgid ära, ikka piiksus, ma mingi, mis mul sees mingid naelad vä ? Aga, kes seda teab haha, igal juhul tuli mingi mees mind jälle katsuma. Katsuti mind, pusa ka seljast. Vaadati mind üle, ehk siis katsuti läbi. Jess midagi ei leitud, kuigi midagi polnutki leida, sest ei olnud midagi mida ei võinud olla. Tegelikult hea, et niimoodi kontrollitakse, sest Bieberi hea olu ja turvalisus on eelkõige tähtsam.

Esimestest väravatest saime läbi. Liikusime edasi, tulid igasugused poed, söögikohad, gängid jms vastu. Liikusime edasi, me olime teisel pool O2 ARENAT, kus meie pidime olema. Mingi kilt oli kõndida vä ? Igal juhul hakkasime kõmpima. Appi, kui pikk maa. Kõndisime edasi ja edasi mööda liikudes samal ajal tuhandetes fännidest, ja samal ajal mõeldes see ei ole võimalik, see ei ole lihtsalt võimalik. Ma olen siin, ma olen siin, ma olen JUSTIN BIEBER-i kontserdil. On olnud päevi, kus ma mõtlen, kas ma kunagi näen teda, ja ma arvan, et ma pole ainukene, kes selle peale on mõelnud. Aga unistused muutuvad tõeks, kui sa usud neisse, nii et mina uskusin ja sain ka selle. Ma näen teda.

Jõudsime lõpuks õigesse otsa, kus muidugi ootas meid uus kontroll. See kord ei olnud õnneks nii läbiotsitav, aga ikkagi oli. Kõige pealt taheti näha koti sisse. Näitasin, võeti mul digikas ära. Oh kurat küll, aga õnneks oli telo ka kaasas, millega sain filmida. Mul ei olnud, aga võeti kõikidelt ära ka veepudelid. Karta on ju, miks. Sealt saime läbi, kontrolliti pileteid. Kontrolliti, mul kontrollis üks inglise mees selline lahe, kes ütles mulle „ you can't hide it......this boy has bieber fever ...it shows wow you have a big bieber fever...ican honestly tell you girl that you are with a boy who has bieber fever for sure...wow „ ütles meile, võinoh Kaisale suht.

*

Edasi läksime eskalaatoriga ülesse korrusele. Kus avaneski see suur, suur ARENA. See oli suur, selle kohta kui suur see oli, olid meil väga head kohad. Eestiski pole nii ligidal olnud kellegile, kui selles ülimalt suures saalis. Kus oli juba pool saali teenagereid täis. Hakkasime oma kohta otsima. Leidsime koha ülessesee oli üpriski all. Mõnusas ja heas kohas.

Aga järsku tulid ühed meie juurde ja ütlesid, ouu meie istume siin, näitasid oma pileteid ja oligi õige koht, läksime täpselt korrus ülesse poole, kus olid arvatavasti meie õiged kohad. Meie juhuslikult eksisime. Läks 10 minutit mööda kontsert ei olnud veel alanud, kui tulid uues meie juurde ja ütlesid, see on meie koht, ma olin umbes wtf, jälle vä ? No nii, läksime täpselt korrus ülesse poole, kus saime kohad, ja need oli õiged kohad, sest siis rohkem keegi õiendama ei tulnud. Õnneks väga palju ülesse poole ei pidanud minema. Istusime ja ootasime, mõtlesime ja rääkisime kuniks algas …

Part 9 lõppes nii, palun avalda oma arvamus kommentaarides, vastan hea meelega.

Järgmine tuleb välja kolmapäeva õhtul, kus on lõpuks Justin Bieberi kontsert.

Tänan Lugemast !

Нравится 32