Mõtisklus.

Läbi õhtu ,pimada ma lähen,
jääb vaid kastele jälgede jada.
Öö tuledes ehivad tähed,
mis valgustades ,mu rada.

Ma astun,astun ja mõtlen,
et ehk homme mu juurde sa tõttad.
Et mu elutee saaks jõudu ,sihti,
mida ei toimu,ei mitte tihti.

Et uus elu,võiks jälle alata,
milles Sina ja mina ja meie,
mida mitte ei saaks salata,
vaid uuesti võiks kõike alata.

Нравится 13