"Algus toob pisarad, lõpp toob naeratuse."

Marge vaatenurk:

"Ärge unustage, et meil on homme tunnikontroll!" karjus õpetaja üle klassi kolina, kui kõik asju pakkisid. "Äh. Tunnikontroll. Kõva viitsingi ju mingi mõttetut osa õppida!" kiunatas Ronda tüdinult. "Nagunii jälle valetab," noogutas Kätlin meie kõrvalt kaasa, "ega teegi tunnikat! See on selle mõrra puhul nii... tavaline!" leidis ta viimaks ka õige sõna.

See oli tüütu ja tobe. Miks ta peab alati end meie keskele toppima? Ma tean, et see kõlab väga isekalt, aga meil on temata vägagi hea! Kolm.. noh, kolm on paha number.

Õnneks ei suuda ta meie sõprust kunagi lõhkuda! Vähemalt nii ma loodan. "Muidugi ei suuda," sisendasin endale mõttes, tundes läbi keha hirmuvärinat, kui tal peaks see õnnestuma..

"Mh. Laste areng. See on tegelt naistele – no, ja ega me ka igavesti pisikesteks tüdrukuteks ei jää," muigasin irooniliselt, "Seega meile - väga tähtis. Kujutage ette, et te tahate saada näiteks... arstiks."

Tüdrukud raputasid pead. "Mina lähen igal juhul ülikooli!" kekutas Kätlin titekalt. "Issil on isegi mingi fond välja mõeldud, või midagi. Noh, üliäge nagu. Seal saab pidu ka. Ja nunnusid kutte," kädistas ta edasi.

"Oh, millal sa ükskord üle saad 'nunnudest kuttidest'? Mina tahaks ainult üht ja ainust, aga todagi ei saa... See kuradi Stella, Stella, Stella, Stella! Peab ta siis nii mõrd olema. Ta semmib ju kõigiga. Kuidas Sethel'gi nii loll on?!"

Kortsutasin kulmu. Tegelikult polnud mul ju õigus nii mõelda! See oli kohatu. Ma ei teadnud ju Stellat. Ma ei teadnud, kuidas ta käitus.. teistega. Setheliga.. "Nii ei või!" Oh. Täiesti.. arusaamatu, võimatu, mõtlematu mõte. "Lihtsalt, sa ei tohi mitte kunagi enam nii mõelda." Lohutasin end sellega, et seda ei juhtu enam mitte kunagi.

"Mitte kunagi," kordasin enda teadmiseks lihtsalt üle. "Heii! Kullake, Maa kutsub! Kus sa hõljud? Kuskil mõtetes tema ja minuga?" Ronda itsitas oma lause peale, nagu oleks see aasta parim nali.

"Ha-ha," iroonitsesin, "nii naljakas." Kuid ometigi ma muigasin. See oli nii.. Rondalik! Just. See oli nii Rondalik. Naerda naljade üle, millest saab aru vaid tema ja tema loogiline aju. "Justament."

"Olgu-olgu," hingas ta sügavalt sisse. "Kuule, kas sa tahad täna minu juurde tulla? Teeks koos meigi ja värki! Ja me peaks sellelt Stiinalt küsima ka, et mis kell pidu hakkab või midagi. Jesse või Jes või kes-iganes see nunnu kutt oli, kutsus meid ju!" kädistas neiu õhinal. "Ära ole nii kuradi positiivne kogu aeg!" oleksin tahtnud talle karjuda, kuid teadsin, et see ei aita mitte midagi.

See oli Ronda. Minu kõige armsam sõbranna.

"Kas me lähme siis minu juurde või?" päris Ronts pärast keemiat. "Ma küsin pärast seda.. See on ju viimane tund! Õh! Jälle see nõme kunsti õpetaja! Ma ei oska ju nagunii joonistada, appikene küll. Ja siis ta topib mulle nelju. Ainult üksikud tööd on viied," vuristasin nukralt.

"Mh, jää vait! Mida sa veel ei oska? Laulda? Kirjutada? Tantsida? Ära vigise nii palju, sa oskad. Võibolla küll mitte nii, nagu kunstnikud joonistada, lauljad laulda, kirjanikud kirjutada ja tantsijannad tantsida, aga sa oskad. Ja kui sa vaidled, siis ma solvun," ähvardas ta.

"Tundub tore pakkumine. Mis sa arvad, mitu sekundit sa suudad mu peale solvunud olla ja minuga mitte rääkida?" naersin ta üle. Ta lõi mind oma labakäega õrnalt vastu õlga ning ma kiunatasin teeseldes: "Ai."

Puhkesime mõlemad naerma.

Hiljem, kui kõik tunnid läbi said, panin oma nahktagi selga ning kobasin oma taskuid. "Oo, väga äge. Mul on raha ka! Lähme käime poes ostame midagi head," kehitasin õlgu, nagu poleks ma alles hiljuti söönud kummikomme ja joonud Sprite't.

"Sul olid need konnakullesed kapis," pomises Ronda. "Ah, jaa," kepselsin, kuni tema oma nahktagi üritas kinni saada.

"Aah, türa, jälle see lukk!" vihastas ta jalgu trampides. Nii äge nägi ta välja, kui ta nõnda titekalt jalgu vastu maad trampis. "Mhh, ära nüüd lõhu kooli vara," itsitasin vaikselt. "Tõmba rahulikult – it helps!" lubasin kiirelt ning nosisin kaks viimast kummikommi oma pakist.

"Tule, lähme nüüd!" pööritasin silmi, haarasin ta käekoti – minu oma püsis juba õlal - ning virutasin meie mõlema kapiuksed kinni. "Kes viimane, see kiimane!"

__________________________________

Kirjutame korda-mööda : üks kord Marge (u/-Merkkz) teine kord Ronda (u/-Broken).

(Kolmanda osa kirjutas u/-Merkkz)

Kes tahavad teadet - küsige kommentaarides. Jagame! ;)

Hinnake & kommenteerige! :)

Нравится 18