''Mia! Kas sa saaksid palun normaalselt
käituda?'' karjus ema mulle põhimõtteliselt kõrva. ''Ole vait! Ma
kolingi siit vot esimesel võimalusel välja!'' karjusin emale vastu
sõnad, mida ma tegelikult poleks tahtnud iialgi öelda. Nägin, kuidas
emal voolas pisar üle näo. ''Eks sa koli siis, meie sind kinni
ei hoia,'' ütles veel ema veel ja läks kiirelt minu toa uksest välja.
Tundsin end ülimalt kohutavalt, oma öeldud sõnade pärast. ''Ma olen nii
kuradima loll," pomisesin endale ja vaatasin aknast välja, sest kuulsin
kellegi hõikeid. See oli Lizette.
Noogutasin tüdrukule ja läksin
kiirelt oma kapi juurde. Võtsin sealt teksad ja topi ning läksin alla.
Panin omale gladiaatorid jalga ja läksin välja. ''Tsau tibu!'' ütles
Lizette ja kallistas mind kõvasti. ''Tsauks!'' laususin tüdrukule
rõõmsalt vastu ja manasin näole naeratuse. ''Kuhu lähme?'' küsisin siis
ja naeratasin. ''Ma ei tea, Kelly ja nende juures on väike pidu. Suvi
algas siiski ju!'' lausus Lizette ja me hakkasimegi sinna poole sammuma.
Peagi jõudsimegi Kelly, ehk meie klassiõe, maja ette ja läksime
sisse. Istusime ühele vabale diivanile ja rääkisime juttu. ''David võiks
siin olla,'' lausisn Lizettele. ''Ohjah, võiks küll,'' lausus tüdruk ja
naeratas mulle, ent siis muutus ta nägu tõsiseks ja ta jäi ühte kohta
vaatama. ''Ei, Mia, ära vaata sinna!'' jõudis ta veel öelda, aga siis ma
juba nägin. David oli seal, käsi ümber mingi brüneti. Jooksin kiirelt
sinna, teadmata, mida öelda, mida teha. ''MIDA KURADIT SA MÕTLED AH?''
karjusin poisile ja tõukasin teda nii, et kõik jälgisid nüüd meid. ''Me
oleme 3'aastat koos olnud ja sa aeled mingi rõveda eidega ringi?!''
kisasin talle täiesti jõust ja jooksin uksest välja.. paljajalu...
teadmata kuhu.. ''Mia, palun oota!'' karjus juba Lizette ja jooksis
mulle järgi.
Lõpuks ma enam ei suutnud. Jooksmisest väsinud, istusin keset jalakäijateteed
maha ja peitsin näo kätesse. ''Ta on nii värdjas. Lihtsalt jobu, jobu,
jobu,'' laususin vaikselt ja tundsin oma õlgadel Lizette käsi. ''Ära
palun nuta, palun,'' lausus ta mind kallistades ja tiris mu püsti.
''Lähme minu poole,'' laususin nuuksudes ja juba võtsimegi sammud sinna
poole.
Kui jõudsime koduni, vajus mu suu üllatusest lahti.
MIS JUHTUB JÄRGMISES OSAS? MIS ÜLLATAS MIA-VANESSAT?
Pange palju rohelisi ja siiis saade teada mis juhtub järgmises osas . :)
Комментариев пока нет.
Будь первым - напиши свой комментарий.