Terve elu sa mõtled, otsides seda inimest, kes jagaks sinuga nii mureisid kui rõõme. Kes oleks sinu kõrval alati ja kallistaks sind. Kelle kõrval tunned ennast tõesti väärtusliku ja erilisena siin maailmas. Ja kui ta lõpuks tuleb siis sa naudid neid hetki temaga, sest iga hetk on mäletamist väärt. Hoiad teda kui kullatükki enda kõrval ning ei lase hetkekski käest. Ja kui ta ükskord teab, et sina polegi see, keda tema oma elus otsib ja keda tema enda kõrvale samamoodi vajaks. Siis kõik puruneb. Ei oskagi midagi peale hakata, sest seda võimsat tunnet on väga raske nii kergesti maha matta. Kõik unistused, lootused lihtsalt ühe hetkega kaovad. Ja see valu on lihtsalt suur, et seda kirjeldad. Vaid vähestest sõnadest piisab, et teha inimesele südames haiget. Kui nõrk ja õrn on inimene tegelikult. Kas seda kahju suudab veel keegi kunagi parandada ? Sajast killust kokku tagasi panna tervik. Ja kas otse ja konkreetselt asju öelda ongi õige ?
nii see on ;-) ja paraku ka jääb :S
Täpselt !!