Ühel Öösel valgeks läks mu tuba.
Ema külla tuli mälestuste maalt.
Naeratades palus:tütrekene luba
veidikeseks toolil jalgu puhata.
Suurest rõõmust kuivaks läksid huuled.
Jälle lapseks sain,kaks pikka patsi peas.
Ema lehvid võttis,punased ja uued.
Palmikuisse punus,küll see oli hea.
Siis ta taskust võttis kääru musta leiba.
Oi, see maitses hästi,kõik ma ära sõin.
Ema ütles: tütar ära leina,
siis ma jälle külla tulla võin
ja ta kadus hommikusse uttu.
Ei ma näinud,kuhu suundus memme tee.
Tagasi ma hoidsin kõigest hingest nuttu,
et mu ema mind saaks külastada veel...
...kuid sind ei ole enam ammu,ema...
Ma sellega ei suuda harjuda...

Juba on möödas 5 aastat...

V.Osila

Нравится 7