Mõni päev on nii valge ja päiksene,
mõni pime ja nukker ja kõle,
siis ma käe annan sõbrale väiksele,
laulan laulu ja nukrus läeb üle.

Minu laul ongi naer sinu silmades,
ta on allika vallatu vulin,
ta on päiksekiir sombustes ilmades,
ta on südameid soojendav tuli.

Laulan laulu ja elu saab helgemaks,
minu rõõm kandub sullegi üle.
Nõnda kõik muutub korraga selgemaks,
terve maailm on justnagu süles.

Nii me läheme lauldes ja mängides
üle nooruse õitseva aasa.
Maha jäävad meist teerajad lilledes,
aga laulud me võtame kaasa.

Нравится 6