Juba ma liigungi rongiga edasi, ei, mitte üksi, minuga on koos miljoneid ja lasevad end edasi viia....
nägusid ma ei näe, kõik mu ümber on vajunud ühtseks massiks aga see tunne, et ma pole üksi, tajun seda iga oma keharakuga......annab jõudu, tuge, turvatunnet, et ma pole üksi....üksi, üksi, üksi....
nii ju ongi, tihti tunneme , et oleme üksi, keegi ei hooli meist......ka see on enesepettus...peas vasardamas mõttetu tunnete segadus, virvarr, millele ei oska isegi seletust leida....aga milleks?
kui ei leia seda praegu, tuleb aeg, kus seletus tuleb ise su juurde, ole kannatlik, ei saa ju kõike kohe ja praegu.....oleme kannatamatud, nii hakkabki meie isiksuse üle võimust võtma kuradike peas, kes korraldab meie elu ja sugugi mitte kasudega pea omanikule, vaid endale ja pahasoovijatele, keda, paraku, on meie seas väga palju......
ärme lase halba enestele ligi......hakkame endast rohkem lugu pidama, armastama, oleme egod kõige välise suhtes.....jah aga mitte sõna otsese mõttes ego- isekas, vaid hooliv, armastav, empaatiline, sest kõik, mis sa teed teistele tuleb bumerangiga sulle enesele tagasi, tahad sa seda või mitte......
vot siis sellisete mõtetega tegelesin eile ja juba ammu, lihtsalt pole neid endast välja lasknud....
RONG LIIGUB... ... ... vaatan, mida toob järgmine peatus, mis on üsna lähedal.................
päikesepaiste kingib mulle ühe oma kiire, mida ma surun enda hinge vastu ja suunan mõtted positiivseks, kas liitub mõni siit rongist minuga?..........
kummuti sahtlid liiguvad kiiresti, kiiresti, üritan neid kinni suruda ja keskenduda olulisele, ja.....see õnnestub.........ma sulen oma peas teised sahtlid............
RONG LIIGUB..............

Нравится 3