Tuhat nägemata silmi
vaat’vad murult vagusalt,
tuhat kuuldumata hääli
heliseb ju salajalt.
Üle laane lootus luikab,
kõnekõmin metsa pääl,
üle oru ootus huikab,
vaimud vaat’mas mäe pääl.
Langevad nad ükskord kokku:
kõnekõmin metsa päält,
ast’vad vaimud mäelt alla,
kose kohin tõstab häält –
siis kõik väljad valendavad,
lahti iga lille silm,
järve lained helendavad,
ilus päikesepaiste ilm.
Siis kõik kaua kannatavad
nupud rõõmu-silmavees,
eluvaimud lehvitavad:
kevade on meie ees.

Нравится 1