Miks sõdurid sõdivad?
30, Таллин, Эстония

Seoses hiljuti möödunud linnalahingu-õppusega, tekkis taas küsimus, miks sõdurid seda teevad? Mis paneb inimest -täiesti arukat ja normaalse närvikavaga meest -ründama ähvardavat pimedat ukseava, kus sind võib oodata vaid kurjus oma kõige julmemal kujul? Mis pani tuhandeid IMS aegseid sõdureid ronima välja oma kaevikutest, et seada oma liha ja veri vastu halastuseta kuulidele, mis sandistas ja tappis valimatult nii kangelasi, kui argpükse? Miks kinnitasid vene sõdurid Stalingradis peale laskemoona lõppemist relvadele täägid vaid selleks, et surra sakslaste kuulide all? Miks?

Nad ju teadsid ette, mis juhtub? Või kas ikka teadsid?
Mõningad tähelepanekud asjaolud, mis tunduvad mängivat suurt rolli selles, et sõdurid teevad asju, mis terve mõistuse seisukohast näivad olevat hullumeelsus (väikese huumoriga muidugi):
1) paks riietus loob turvatunde. See on fakt. Olles ajanud endale selga paksud talvepüksid, kampsuni, talvejope, killuvesti ja lahingrakmed, pluss kiivri ja mütsi, tunned sa ennast oluliselt kaitstumana, kui näiteks alukate väel ringi silgates. Sa oled oluliselt kogukam ja tundub, et keha kattev paks riietus on otsekui kuulikindel kaitsekiht (sa muidugi tead, et teoreetiliselt see nii ei ole, kuid praktikas pole sel teoorial tähtsust). Kohev ja paks riietus loob turvatunde, ning loob eeldused kõikvõimalikeks meeletusteks (just seetõttu tuleb tunda suurt aukartust zuulude ja teiste ees, kes kasutavad minimaalselt kehakatteid).
2) Kui sul on relv, võid sa võidelda. Sa pole ohver. Ükski mees ei taha tunda end ohvrina -kellenagi, kelle saatuse üle otsustatakse. Olles relvastatud, tunneb mees end võitlejana, sest "ma võin vajutada päästikule, ja otsustada enda (või kellegi teise) saatuse üle". Isegi juhul, kui salves on viimane padrun, on olemas võimalus võidelda -hakata vastu ülekohtule, hoida oma vabadust, karistada tehtud kurja, maksta kätte jne jne. Relv tekitab tunde, et sa pole vaid mutrike vaid sinust sõltub midagi ülimat -kellegi (=enda) elu.
3) Me jagame sama saatust. On harv juhus, kui sõdur on lahinguväljal üksi. Enamasti ollakse koos teistega, ning olgu olukord nii lootusetu kui tahes -ikka leidub neid, kes on osanud endale sama halvad kaardid kätte mängida. Mõte, et sa pole oma hädas ja katsumustes üksi, on väga lohutav ja kindlustandev. Kaaslaste olemasolu annab julgust hakkama saada ja vastu pidada. See on taas üks eeldus võitluseks. Juhul, kui kaaslased on surnud -jääb alles võlg nende surma eest kätte maksta ja nende poolelijäänud üritust jätkata. Vastasel juhul oleks nende surm ju mõttetu? Kas surnud kaaslased on kaaslased...
4) Soe toit annab uut lootust. Sõdurite toitmine on otseselt seotud nende agressiivsuse ja võitlusmoraaliga. Ilma toiduta ei kesta kohusetunne kuigi kaua. Nälgiv inimene mõtleb vaid ellujäämisele.
5) Võibolla ma siiski ei sure?. Kuigi tõenäosus, et sõdur sõjas hukkub, on suur, ei tundu see siiski eriti reaalne. Seda on väga raske ette kujutada. On see üldse võimalik, et just mina olen see, kes järgmisena surma saab? Ja mis siis saab...? Aga praegult pole ma ju veel surnud? Ma elan! Ja võibolla seda ei juhtugi...-ja kui ka juhtub, siis...-seniks aga vahetan relvale uue salve...
Me elame hetkes. Me tajume vaid hetke.

Kokkuvõtteks tuleb nentida, et sõdurite liikumapanevaks jõuks on (paks) riietus, relvad, saatusekaaslased, toit ja surma irreaalsus. Kõik muu on sekundaarne.

Ja loomulikult peaks maailm olema hoopis teistsugune.

1 просмотров
 
Комментарии

Комментариев пока нет.
Будь первым - напиши свой комментарий.

Дневники
Дневники обновляются каждые 5 минут