Ma ei oska sõnadega kõikie öelda,ma ei oska ennast vist väljendada. Seepärast püüan parem kirjutada. Sind nähes valdab mind tunne nagu oleks ma plika, kes esimest korda saab tundma, mis on armastus. Ja ja ja ma armastan Sind!!! Kuigi need sõnadteevad mind rõõmsaks, teevad nad ka hingee haiget. Ma vajan sind, ma vajan sinu puudutust, sinu suudlust, ma vajan ültse sind. Kuid miks on mu hinges selline segadus? Ma tean, et armastus teeb haiget, kuid miks?
Ma pole ju enam väike. Ma peks seda mõistma: kindla ellu suhtumisega,kuid see pole nii. Ma tunnen ennast suure süüdlasena, et et võtsin vastu sinu armastuse, kuigi ei suuda sulle vastata täie rinnaga. Nagu sa oled selle ära teeninud.
Mu hinges möllab suur keeristorm. Sinu armastusega sain ma aru, kui valesti ma olen elanud.
Kõik see aeg arvates, et ka ilma armastuseta on võimalik elada.
Kuid EI EI EI!!!

See pole võimalik. Ma ju armastan sind, kuigi tunnen hirmu armastuse ees või kardan hoopis läbi selle haiget saada. Mul on tunne nagu kõiguks maa pind mu jalge all. Ainuüksi sinu hääl võtab mul jalad nõrgaks.
Kas see ongi Armastus?
Või on see pelgalt meelepettus. Ma mõista võin ju kõikke, kuid ei mõista ma iseennast.
Näed nüüd, isegi kirjutada ma ei oska sinule mõeldes. Ükskõik kui segased on praegu mu tunded ma palun sind: Mõista ja saa minust aru. Ma lihtsalt vajan sind. Ära palu mul muuta antud momendil midagi. Las ma harjun selle mõttega, et on inimene keda ma võin armastada ja ta vastab samaga.
 Ma olen sinuga koos olles nagu avatud raamat, kuid tunnen hirmu selle lugeja ees. Seepärast PALUN ära lahku. KIngi mulle se rõõm ja need varastatud kohtumised.
    MA PALUN SIND
                           MU ARM!

Нравится 2