c

4.4.2. METALLKONTEINERID.
Klassikaline torupomm on enimtuntud metallpakendis lõhkeaine. Idioodist anarhist kogub valge
peaga tikke ja lõikab neil pead maha. Siis tümitab ta haamriga ühe toruotsa kinni, valab tikupead
sisse ja taob kinni teise otsa. See protseduur kustutab sageli lollpea eluküünla, sest toru
kinnitagumisel võib ta tekitada tikupeadele piisavalt hõõrdumist, et pomm enneaegselt
plahvataks. Torukorke kasutades on protseduur veidi ohutum, ning veidi arukam anarhist ei
kasuta kunagi valge peaga tikke. Ta ostab kaks torukorki ja keermestatud toru (joonis 1).
Kõigepealt puurib ta torukorki augu ning asetab sinna kindlalt süütenööri (sütiku), et lõhkeaine
tegemise ajal välja ei pudeneks. Süütenöör peab vähemalt 3/4 tolli pommi sees olema. Seejärel
kruvib ta korgi koos süütenööriga tugevasti toru külge, arvatavasti sellele tilga super glued
lisades. Seejärel valab ta lõhkeaine pommi. Et seda kokku suruda, võtab ta paraja nutsaku
pehmet paberit ja pärast toru ääreni täit-mist pressib pulbri kokku, rõhudes paberinutsakut pliiatsi
või mõne muu lameda otsaga pulga abil, kuni see enam ei nihku. Lõpuks kruvib ta teise korgi
liimiga varustatult otsa. Paberitropp ei lase lõhkeaineosakestel keermete vahele sattuda ja
välistab nendevahelise hõõrdumise, mis võiks valamise ajal plahvatuse põhjustada
Kokkupandud pomm on joonisel 2.
JOONIS 1
JOONIS 2 süüte
nöör
See on üks disainivõimalusi, mida hull pommitegija katsetaks. Kui ta aga ei suuda hankida
keermestatud toru koos korkidega, võib ta alati kasutada vask- või alumiiniumtoru, kuna neid võib
kergesti soovitud asendisse väänata. Vasktoru puhul on põhimureks tema painutamine ja
kokkumurdmine ilma teda purustamata, liigset jõudu rakendades kipub see murdekohast
lõhenema. Kõige turvalisem on vasest või alumiiniumist torupommi tegemine analoogiliselt
korkidega toruga. Kõigepealt tuleb üks toruots laiaks litsuda nii, et see ei lõheneks. Seejärel tuleb
lame ots vähemalt ühe korra kokku voltida. Suletud otsa lähedusse tuleb puurida auk süütenööri
jaoks ja nöör paika panna. Järgnevalt täidab pommiehitaja selle madala klassi lõhkeainega ja
pressib lõhkeaine pabernutsaku abil kokku. Seejärel lamestatakse ja valtsitakse teine toruots
lapiktangide abil. Kui ta liiga juhm pole, siis teeb ta seda aeglaselt, kuna metalliväänamisel
eraldub soojust, mis võib laengu süüdata.
JOONIS 1. Toru üks ots lamestatud,
süütenööri auk puuritud.
JOONIS 2. Toru üks ots kokku valt-
situd (pealtvaates).
JOONIS 3. Lamestatud ja valtsitud
otsaga toru (külgvaates)
JOONIS 4. Valmis pomm.
süütenöör
Suurepäraselt sobib lõhkeainepakendiks õhkrelvades kasutatav CO2-padrun. Tema ainsaks
pisipuuduseks on vaevarikas täitmine. Seegi on kõrvaldatav, suurendades padruni ava mingi
terava tööriistaga. Seejärel pole muud, kui täita padrun mingi madala klassi lõhkeaine või
kiireltpõleva kütuse-oksüdandi seguga ja süütenöör paigaldada. Selliseid pommikesi kutsutakse
üldiselt kraateritekitajateks.
CO2-padrunit on hea kasutada ka termiidi süütena, kuid ta tuleb eelnevalt modifitseerida. Ava
tuleb suuren-dada, et süütesegu (näiteks magneesiumpulber) ei plahvataks. Süütenöör süütab
magneesiumipulbri, mis omakorda paneb termiidi plahvatama.
Eeltoodud lõhkeseadeldiste vormid on väga sobilikud madala klassi lõhkeainetele, kuid neid ei
saa kasutada kõrgklassi lõhkeainete puhul, kuna viimased vajavad detoneerimiseks lööklainet.
Siin läheb vaja väiksemat madala klassi lõhkeainega seadeldist, mis on paigutatud suurema,
kõrgklassi lõhkeainega täidetud seadeldise sisse. Välja näeks see umbes taoline: süütenöör
Kui kõrgklassi lõhkeaine konteiner on tilluke, näiteks co2-padrun, tuleb lõigata jupike
transistorraadio antennist ja teha sellest madala klassi torupommike, mille võib CO2-ballooni
susata.

Нравится