k

6.2.1. HARILIK TORUKAHUR.
Paksuseinalisest torust on igaüks võimeline lihtsa kahuri tegema. Ainsaks raskuseks on seest äärmiselt
sileda toru leidmisega. See on hädavajalik, kuna vastasel korral võib mürsk torru kinni jääda. Vask- võ
alumiinium-toru on tavaliselt piisavalt sile, kuid see peab olema väga paks, et plahvatusjõule vastu panna.
Kui kasutada mürskudena CO2-padruneid, on ideaalne 1,5-2 jala pikkune toru. Toru seina paksus PEAB
olema vähemalt 1/3-1/2 tolli ja sisepind väga sile. Võimaluse korral sulgege toru tagumine ots
keermestatud korgiga. Vastasel juhul tuleb toruots kinni sepistada, ilma et tekiks pragusid või purunemist.
Toru tagumisse otsa puuritakse korgi või kokkuvaltsitud otsa lähedale väike auk. Siis tuleb torru panna
umbes kaks teelusikatäit musta püssirohtu või pürodeksi, see pulga ja pabertropi abil tihkelt kokku
pressida ning CO2-padrun sisse lasta. Toetage kahur kindlalt mingile kõvale alusele, läitke süütenöör ja
liduge. Hea õnne korral pole te kahurit üle laadinud ja teid ei taba selle plahvatamisel laialilendavad killud.
Mürsu valmistamine sellise kahuri tarbeks CO2-padrunist on suhteliselt lihtne. Valmistage kraatritekitaja
nii, et süütenöör jääks umbes tolli jagu välja. Siis teipige süütenöör üleni kinni, jättes vaid sabaotsa veidi
välja. Nüüd pistke see kahurisse ilma pabertroppi kasutamata. Tulistamisel süütab laeng süütenööri ja
lennu-tab CO2-padruni märgi suunas. Lõhkeainega täidetud padrun plahvatab umbes kolme sekundi
pärast, kui kõik õnneks läheb.

Нравится