y

3.0.1. LÕHKEAINETE TEOORIA.
Lõhkeaine on mistahes aine, mille süütel kuumuse või põrutuse läbi toimub temas äkiline
lõhustumine või oksüdeerumine. See protsess vabastab kuumuse ja valguse näol materjalisse
talletunud energia, või lahustu-des gaasilisteks komponentideks, haarab tuduvalt suurema
ruumala, kui oli materjali esialgne maht. Kuna selline paisumine toimub väga äkiliselt, paisatakse
laienevate gaaside poolt eemale suured õhumassid. Kuna see laiendamine ületab tunduvalt
helikiiruse, tekib helibarjääri ületamine. Sellega on seletatavad plahvatus- järgsed mehhaanilised
tegurid. Lõhkeained toimivad erineval moel: kõrgeklassilised detoneeruvad, madala- klassilised
põlevad ja süütelaengud, toimivad mõlemal viisil.
Kõrgeklassilised lõhkeained detoneeruvad. Vaid nendes esineb detonatsioon. Tavaliselt kutsub
detonatsiooni esile lõhkeainemassi läbiv lööklaine. Lööklaine lõhub aine aatomite vahelised
molekulaarsidemed, kui umbes helikiirusel liikuv löök ainet läbib. Kõrgklassilises lõhkeaines on
kütus ja oksüdeeria keemiliselt seotud, löök-laine lõhub need sidemed ning kombineerib kaks
ainet ümber, mille tulemusena tekib hulgaliselt gaase.
T.N.T. , ammooniumnitraat ja R.D.X. on näiteks kõrgklassi lõhkeained.
Madala klassi lõhkeained ei detoneeru, nad põlevad või teevad läbi oksüdeerumise.
Kuumutamisel tekitavad kütus(ed) ja oksüdant kuumust, valgust ja gaasilisi produkte. Mõned
madala klassi lõhkeained põlevad rõhu all umbes sama kiirusega kui vabas õhus, näiteks must
püssirohi. Teised, nagu harilik (roheline) püssirohi, mille õige nimi on nitrotselluloos, põlevad palju
suurema temperatuuri ja kiirusega kokkusurutud ruumis, na- gu näiteks püssitorus. Süüdatuna
harilikes tingimustes põlevad nad tunduvalt kauem, kui must püssirohi. Must püssirohi,
nitrotselluloos ja sähvatav püssirohi on head madala klassi lõhkeainete näited.
Süütelaengud on lõhkeainete kõige pentsikum seltskond. Mõned neist, nagu näiteks
elavhõbepaukhappe sool, toimivad nii madala kui ka kõrgeklassilise lõhkeainena. Nad on
tavaliselt enamtundlikud friktsiooni (hõõrdumise), kuumuse ja löökide suhtes kui kõrge või madala
klassi lõhkeained. Enamik süütelaenguid toimib kõrge klassi lõhkeaine taoliselt, välja arvatud
nende suurem tundlikkus. Teised põlevad küll rahumeelselt, kuid kokkusurutult on põlemisaste
kõrge, toimub suur gaaside laialipaiskumine ja lööklaine. Süütelaenguid kasutatakse tavaliselt
väikestes kogustes kõrgeklassilise lõhkeaine lõhustamiseks või plahva- tuse tekitamiseks, näiteks
kahurimürskude puhul. Sageli aga kasutatakse seda ka madala klassi lõhkeaine süütamisel,
padrunis olev püssirohi saab süüte oma süütelaengu detonaatorilt.
3.1. LÖÖKLÕHKEAINED.
Lööklõhkeainedid kasutatakse sageli süütelaenguna. Siinloeteluist on vaid elavhõbepaukhappe
sool ja nitro-glütseriin tõelised lõhkeained. Ammooniumtrioodiidi kristallid lõhustuvad löögi mõjul,
kuid nad eraldavad vähe kuumust ega eralda valgust. Lööklõhkeaineid tuleb alati kohelda
äärmise ettevaatusega, isegi täielikust juhmardist anarhist ei säilita neid kunagi segamini ükskõik
milliste madala- või kõrgklassi lõhkeainetega.

Нравится