Milleks ma muutun
seistes silmili suures taevas,
põues pekslemas sügistuuled,
lokid täis langenud leheprügi?
Milleks ma muutun
sulades ühte linnuparvega,
kelle kaugusse kutsuvad hüüded
saavad lauludeks mu suul?
Milleks ma muutun,
hoides pihkudes viimset valgust
seene, vihma ja märja mulla
lõhnadest tulvil õhus?
Saan üleni sügisenaiseks,
astun läbi taevalaotuse,
talvenaeratus näol,
kustutades suve viimaseid jälgi.

( A. Serman )

Нравится 11