need read on kirjutatud väga ammu.elus juhtub ju sageli ka nii-

Jäälilled aknal kui väänlevad sõnajalad
või ehk akvaarjum kus ujuvad kalad.
Päiksesära kesk talve päeva,
lumel kristallid on maas.
Tahaksin ära
nagu kured kes sügisel läevad,
et kevadel tulla taas.
Ei tea kas siis keegi veel ootab
kas veel kord lubab ta.
ei teagi millele loota
liig isekas olin ma.
Miks lasid mind,
kukkuda kuristikku,
ei ulatanud isegi kätt
vaikselt vaid naeru kihistasid,
see tundus kui hüvastijätt.
Tundes külmavärinaid
su naer lämmatas mind
jumal tänatud,et sina ei tundnud
kuis mu südant läbisid valukärinad.
Olen väsinud mõtlemast vaid sulle
ise vastuarmastust leidmata.
alla neelanud alandused,
küll oskasid ,ikka tänada.
Kuid andestan kõik
kuis muidu ma saaks.
Kui su lapsehing kunagi suureks saab,
ehk mõistad siis mindki,mis tundsin
kui mind võtsid,lausa ja lausa vaevata....
kellele oli mul kaevata-
See oli minu eluhetk,
millest sina osa ei saand.
Püsti pea silmad taas kelmikalt säramas
tuldud teed astun edasi ma
ja tagasi eales ei vaata.
Tean et tuleb kord aeg,
mil suudan unustada sind
palun andesta mulle kui võid,
sest ise, ma seda ei saa.

Lõpuks saan oma tunnetest üle
võidan vähemalt ennast ma.
Olla narr on kole raske
vaja austust teenida;)
Naeran välja oma fiasko ja nõrkused
ka unusta sa,
kuis püüdsin kord võluv olla
aga kõik oli ,asjata...

Ei uskunud,et mind ära kasutad
nii julm on see.
Arvad  te sulle ,siin ilmas kõik on tasuta....
Parem ,unusta mind ja mina sind!!
Pole vvaja kurbust, ei pisaraid
kõik mis tahtsid, said-

Нравится 3