[On asju mida lihtsalt ei saa muuta. On asju, mis teevad haiget ja on asju mis mööduvad alles aastate pärast. Rahu võib ju hinges olla, kuid terav valu torgib ja jääb veel kauaks torkima. Jah, ma naeran, jah ma olen õnnelik. Aga mul on siiski valus. Aga ei, ma ei nuta. Ma naeran, sest ma tean, et sa ei suudaks mind nutmas näha. Ma naeran, sest ma tahan, et ka sina seda teeksid. Päev möödub.. teine..kolmaski.. aga ei, sa ei lahku minu peast, minu südamest. Sest vahel lihtsalt on nii, et mõni on loodudki südamesse jääma. ]

See olid sina kes mu südame endale sai. Ma elasin muinasjutu maailmas sinuga ja lootsin seal igavesti elada.Mis sai meie MUINASJUTU MAAILMAST? See purunes kõige valusamal moel. Meie aeg on möödas. Isegi kui see oli parim, mida soovida võis. Kaotatud ja kadunud. Kõik. Minevik vaikib ja tulevik kaob pimedusse.
Kas sa tead kuidas ma kannatasin? Ma üritasin oma mõtteid sinust vältida aga see on võimatu.Sa olid mu elu ja järsku sa kadusid.Kord sa jälle tulid tagasi ja siis jälle lahkusid-Miks? Kas ma olen mingi mänguasi keda kord minema võib visata siis kui pole enam vaja.Sa nägid kuidas ma sind armastan,- sa tundsid mu lähedust,hellust,kuulsid mu südame tuksumisi,nägid kuidas ma öösel rabelesin-kuna nägin halba unenägu ja sa võtsid mind kaissu ja hoidsid ja ütlesid, et minuga oled sa kaitstud,kuulsid mu naeru ja mu nuttu,ütlesid et armastad mind ja ei lähe iial minu juurest ära.Aga sa läksid ja jätsid mu üksi oma halbade unenägudega.Mu lootused ja unistused purunesid,süda on kildudeks ja neid ei saa enam kokku panna.MIKS? Miks sa ütlesid ,et armastad mind kogusüdamest-järelikult sa ei tea mis on armastus. Miks sa panid mind tundma ,et sa tõesti hoolid ja armastad mind? Kas ma olen siis valesid väärt? Ma uskusin ja lootsin ,et see õige oled sina aga ei, pettusin!
Nii tihti kõnnin nüüd vihmasajus , vaatan neid pisikesi kristallseid piisku ja mõtlen alatihti , millest nad koosnevad , armastusest ? õnnest ? pisaratest ? Nii palju pisikesi ja sätendevaid piisku . Tihti suunduvad nad südamesse , tekitavad sellist kurva ja kõleda tunde . Nad viivad tihti algusesse , viivad sinna , kust algas kõik see maailm , kõik see kurbus ja valu , kuid samas armastus ja õnn .
Tihti toovad nad tagasi hetki , kui olin õnnelik . Veel tihemini toovad nad aga tagasi mälestusi minu pisaratest . Soolasest veest mis tuli südamest , suundudes silmadesse , näole ja sealt edasi laia maailma . Kattes selle paradiisi imeppisikese , peaaegu olematu ruumalaga maatükikese . Ei ole ju vaja haiget teha , ei ole ju vaja petta ja salatseda . . Me saame olla ka need , kellele kõik saavad toetuda , kellest kõik unistavad . Saame ju olla keegi , kellele saavad need parimad toetuda.Kui me saame olla keegi selline , milleks siis kõik muu ? milleks ? Kõik mu jalutuskäigud muutuvad tihedamaks aina tugevamas ja tugevamas sajus. Miks see elu peab olema üks pime tühjus ja kurbus? Kas ma olen seda siis tõesti väärt? On nii palju küsimusi mis mind piinavad.Aga enam ma ei saa vist iial oma küsimustele vastust kuna oled mind unustanud ja jätnud üksi.
Kas sa oled kunagi mõelnud , kes ma oleks ilma sinuta ? ei ? siis mõtle ja mõtle hästi kaua , sest ilma sinuta oleks ma mitte keegi ! Mulle on küll lihtne haiget teha, aga vähemalt ma pole nii tundetu, et ei saagi haiget.Ma ei saa aru miks ma elan veel ikka lootuses,et sa tuled ja palud mind tagasi.Sa oled mulle nii palju haiget teinud oma sõnadega ,mina aga üritasin kõik teha,et olla sinule ideaalne:(.Meil on ka imelisi hetki olnud aga need pole ju enam imelised kui sain teada,et elasin vales ja lootes et kõikk ongi nii nagu sa ütlesid ! Ma vihkan kui keegi sind vaatab, seda kuidas ta sind vaatab. Ma vihkan su häält, mis ei lähe mul meelest. Ma vihkan et ma ei suuda pilku sult ära pöörata. Ma vihkan et näen sind oma unenägudes. Ma vihkan su armsaid näoilmeid. Ma vihkan neid hetki kui ma olen sinuga koos ja veel rohkem neid kui sa oled must kaugel. Ma vihkan kui ma ei tea kus sa oled ja kui ma ei tea kellega sa koos oled. Ma vihkan mälestusi sinust, nii häid kui halbu. Ma vihkan kõike su juures. Ma vihkan seda, et ma sind vihkan. Aga ülekõige ma vihkan seda, et ma ei suuda sind kunagi vihata, sest MA ARMASTAN SIND !
Miks sa olid kellegi teisega kui me koos olime,miks sa ütlesid ,et sa pole mulle kunagi valetanud,miks sa reetsid ja petsid minu usaldust.Sa ütlesid ,et mitte keegi ei meeldi sulle peale minu aga sa taaskord valetasid!
Üritada unustada kedagi keda sa armastad on sama, mis üritada mäletada kedagi keda sa iial kohanud pole . Ma lasin su käest, arvates, et tuleb paremaid. Avastades lõpuks, et oled ainuke, kes midagi on tähendanud ja tähendad siiamaani .!Aga ma ei suutnud sind enam kinni hoida,sest sa tahtsid ise minust eemale.Igatsen Sind, Sinu pilku, Sinu imearmsat naeratust, Su naerukaja, Sinu häält, Sinu hellust, Sinu pikki pikki suudlusi-aga need olid ju valed kuna sul polnud neid tundeid mis minul:(Mu armid valutavad, sinna jäävadgi eluks ajaks armid,Loodan ,et see elu mida ma kujutasin oma mõttemaailmas oli õige:!


Komenteerige ja avaldage oma arvamusi ja kui on vigu andge teada parandan!Minu enda valmistatud:)!

Нравится 23