olen igal õhtul väljas,tehes seda,mis pole õige
ning naine nutab mu pärast.
Kui olen rentslis ja tema ravitseb mu muhke,
kuidas ta küll nutab mu pärast.
Ja ta ei kaeba kunagi,ta varjab alati oma valu,
kuid mina tean ometi:

Ta on nii piinatud,sest olen viind ta läbi põrgu:
ometi sunnib ta end naeratama.
Ta peab olema pühak.Issand teab,et mina pole.
Olen mõistnud,et siin.mu silmade ees
on pühak.

Vaateaknal on kleit,mida ta vahiks või silmad peast,
kuid ta pöörab pilgu kõrvale.
Ta oleks oma sünnipäeval rõõmustanud minu
kingituse üle.
Nüüd on ta sünnipäev käes,kuid mu taskud on tühjad,sest 
olen raisanud viimsegi sendi
vana sõbraga puhkepäevil pidu pannes.

Olen talle haiget teinud ikka ja jälle.
Ta peab olema pühak,Issand teab,et mina pole.
olen mõistnud,et siin mu silmade ees on pühak.

Kas pean minema,kas pean jääma?Ma tõesti ei tea,
mu meeltes on segadus.
Peagi koidab ja kui ta leiab,et olen läinud,
On see tema jaoks siis parem?
Näen, kuidas ta nutab unes,
sestap suudlen ta pisarmärga põske,
Põlvitan ta päitsisseja palvetan.
Ja ma kustutan valguse,astun välja öhe,
ning lähen oma teed.
 Ta peab olema pühak,Issand teab,et mina pole.
Olen mõistnud,et siin mu silmade ees,
on pühak.

 

Нравится