>Üks professor pidas ülikoolis loengut. Loengu
>alguses võttis ta välja klaaspurgi ja täitis selle
>umbes 5 cm suuruste kividega.
>
>Kas purk on nüüd kive täis?? küsis ta tudengitelt.
>Jaa! vastasid tudengid.
>
> Siis võttis professor mõned väiksemad kivid ja
>pistis need ettevaatlikult suurte kivide vahele. Kas
>purk on täis?? küsis ta uuesti. Jah! vastasid
>tudengid.

meie elu


>
>Siis võttis professor kotikese liiva ja puistas
>selle kivide vahele. Nüüd hakkasid üliõpilased
>naerma, sest liiva mahtus purki ju ikkagi veel!
>
> Kujutage nüüd ette, et see purk on teie elu!? ütles
>professor.
> Suured kivid on teie elus kõige olulisemad asjad.
> Perekond, lapsed, tervis... tähendab kõik see, mis,
>juhul kui te isegi kõigest muust ilma jääte, täidab
>teie elu sellegipoolest.
>
> Väikesed kivid on vähemtähtsad, nagu näiteks töö,
>auto, korter.
>Aga liiv on hoopis midagi muud! Ärge unustage, et
>kui te olete purki liiva valanud, siis ei ole seal
>ju enam ruumi ei suurte ega väikeste kivide jaoks.
>Samuti elus: kui täidate oma elu väikeste ja tühiste
>asjadega, siis ei jää enam ruumi suurte ja oluliste
>jaoks. Mõelge alati sellele, et teie elu saaks olla
>õnnelik. Suhelge sõpradega, käige vajaduse korral
>arsti juures. Töö, kodukoristamise ja muu kivipuru
>jaoks jätkub alati ruumi. Täitke oma elu suurte
>kividega, ülejäänu on ju vaid liiv!
>
>Üliõpilased noogutasid.
>
> Siis vaatas professor veelkord tudengite poole ja
> võttis kotist välja ühe
> õlle. Ettevaatlikult valas ta selle kivide ja
>liivaga täidetud purki.
> Pöördus siis saali poole ja ütles: Aga moraal on
>see, et mis sinu elus ka ei juhtuks, alati on seal
>ruumi veel ühe õlle jaoks!

Нравится 2