Tunnen õues lillede hõngu
ja minu seest armastust võngub
tahan olla vaid Temaga
väljandan seda kogu oma kehaga
kes kehakeelt ei mõista
see iial mu armastust ei võida
kuidas tahax sind hoida
miski muu mu hinge ei toida
kui sinu suudlused head
ja kui mu rinnale asetad oma pea
nõnda on olla imehea
tunnen kuis siis aeg peatud
tunnen kuis kõik näib veatu
ära iial mul minna enam lase
nii kutsuv on sinu pehme ase
õues sositavad kased
see on armastuse viimane tase...

Нравится 3