Tegelikult on ju tore kõndida unistuste rippsillal, millele jõudmiseks oled pidanud maha käima pika ja raske tee..Olles kohal, tunned, et kuskil mujal ei tahakski olla.. seal, kus jalgealune tundub olema kõige kindlam.. võib kõige pisemgi tuuleiil panna selle ohtlikult kõikuma..hetkega avastad, et oled nõrk..tahad haarata köiest..aga ei leia sealt otsitud tuge.. kõik vaibub.. taas tunned, et viibid olemiseks kõige ideaalsemas kohas..meenutades neid õrnu tuulehooge, mis põhjustavad mitmeid kordi suuremat ebakindlust..mõtled..kas oleks mõistlik sellelt sillalt maha astuda, sest siis ei tule enam sellist tuulehoogu..aga ei ole ka silda..    Või loobuda kõigest ja lihtsalt libistada ennast üle purde tumedasse sügavikku.. Jättes vabaks tee sellele, kelle all see sild ei õõtsu..

Pigem hetk õõtsuval sillal..kui igavik ilma selleta..?

 

Нравится