Pilkaspimedas öös, kuuvalguse kumas
Külmas ilmas hädas, piinleb üks keha
Must veri välja voolamas, miskit pole teha
Sulgeb uksed see armastusetehas

Tunded kui töölised lastakse lahti
Töötundide aeg mälestusena hääbub
Tehase tuhmuvate aknaklaaside vahel
Ei ole jõudu südamepooltel - kahel
Enam ei ole seadetel töötamiseks mahti
Nende tekitatud müra vaikselt sumbub

Sulgeb uksed see armastusetehas
Müürib kinni uksed päratu suured
Ei küta seinu enam sisemine soojus
Viimne päiksekiir ammu siin loojus
Saabub külmus kunagises soojas kohas
Kuhu kord ulatusid sügavad armastusejuured.

Нравится