" Oh ei, see mees on kuri ja halb. Tal on olnud mitu mõrvasüüdistust ning ta on üritanud ka teie onu... teie onu tappa. "

Ehmatasin nii ära, et oleksin teadvuse kaotanud ning pikali kukkunud, kui ma just istunud poleks.

" Aga miks ometi? "
" Eelmisel korral teie onu pääses, kuid mees ei jäta jonni ning otsib teda taas nüüd. Meie ei suuda öelda miks ta seda teeb. "
" Aga...aga...mida me siis teha saame? "

Vaatasin neile küsivalt otsa, kuid nende mõtlikest ilmetest sain aru, et nad ise on ka päris suures segaduses. Ootasin neilt päris mitu minutit, enne kui nad mida suust said.

" Me teeme kõik et teie onu päästa. Kuid teie peate lahkuma, teie enda turvalisuse huvides. "
" Mul pole ju kuhugi minna! "

Pisarad valgusid silma. Mu onu on kadunud, arvatavasti mingi vastiku mõrvari käes, mind saadetakse minema oma uuest kodust ei tea kuhu. Mis mu eluga toimub?

" Me uurime teie sugulaste kohta ning anname teada. Praegu peame minema, kuid me kindlasti hoiame teid asjadega kursis. Võite juba pakkima hakata, lahkuda tuleb teil nii kiirelt kui võimalik. "
" Oh appi, mida ma küll teen .... "
" Pidage vastu, ning olge tubli. Nägemist. "

Vastuseta nad jäid. Kohe kui mehed lahkunud olid, viskasin end diivanile pikali ning hakkasin kogu jõust nutma ning karjuma.

" Apppi! Miks see kõik just minuga juhtub? Mida ma edasi teen? Mis siis kui ma oma onu enam kunagi ei näe? Ta on ainus kes mul ju on... "

Pisarad voolasid ojadena mu silmist. Mul polnud õrna aimu mida ma edasi peaksin tegema. See kõik oli nii õudne lihtsalt...

Paari tunni möödudes suutsin rahuneda. Kuulsin kuidas õues hakkas paduvihma sadama, ning jooksin sinna siis et oma asjad mis eelnevalt sinna olid jäänud: mu rätik, telefon ja jook. Kiirustades ajasin joogi ümber, ning see jäi omadega sinna paika. Teised asjad haarasin endaga tuppa. Kui lõpuks vihma käest pääsenud olin, tilkusid mu juuksed ja tekitasid põrandale ning mu riietele imepisikesi lompe. Läksin oma tuppa ning võtsin kuivad riided ja panin selga. Märjad riided panin vannituppa restile kuivama.


Kui oli endale teinud õhtusöögi, ning asunud telekat vaatama, sain kõne mis muutis kõike. Politseist helistati ning öeldi, et onu on siiani kadunud, kuid on leitud keegi kelle juurde saaksin minna. Seda kuuldes meenus mulle nii mõndagi oma lapsepõlve mälestustest, mis olid juba mul mälust kustunud...


Natuke lühike tuli, aga varsti uus osa ja pikem, kuid ainult kui loetakse ja KOMMENTEERITAKSE. iiet PALUNPALUNPALUNPALUN KOMMIGE KUI TE LOETE. päikest

Нравится 2